Õnnelik õnnetus: abivalmid inimesed päästsid Viimsi rannas jäätükiks külmunud koerakese

Heiki Valner kirjedab oma blogis täna juhtunud olukorda, kus inimesed märkasid Viimsi mere ääres kivimuulil midagi imelikku. Kaugelt vaadates ei saanud nad esmalt arugi kellega tegu, aga lähemale jõudes hakkas imepisikese koerakese kontuur aina selgemalt välja joonistuma.

Valner kirjutab, et õnneks polnud sealses piirkonnas meri sügav ning koera märganud naine ja laps asusid looma päästma. ,,Roco võttis kaelast salli ja mähkis lõdiseva tegelase hoolega selle sisse. Seejärel hakati ümberkaudseid maju läbi käima, aga koerakest keegi omaks ei tunnistanud. Nõu küsiti isegi Loomade Kiirabi Kliinikust ja sealt õpetati kuidas jäätunud looma üles sulatama peaks. Oi ta karvastik oli ikka korralikult jäätükke täis ja pole kahtlustki, et korra või paar kukkus ta päris kindlasti vette,“ lisab ta.

Koju jõudes sulatati koerake fööniga üles ja söödeti kõht korralikult täis. Seejärel paluti abi kiirabi kliiniku administraatori Kristina Siimanni käest, kes uuris maad, et kas Loomapäästegrupp saaks hädalise nende juurde ülevaatusele tuua ja arve tasumise enda kanda võtta?

Kliinikus

Valner lisab, et kliinikus mingit suurt häda ei leitud ning tänu Siiri ja Roco ainuõigele käitumisele polnud tillukesel meremehel isegi korralikke alajahtumise tunnusmärke mitte. ,,Üks hammas oli millegipärast lahti ja see tuli piltlikult öeldes suisa iseenesest ära kui dr. Anu Poopuu ta suud uuris ja korraks käe vastu pani. Midagi seal valesti on ja omanik peab oma hoolealusega hambaarstile minema kuid kõik ülejäänu tundus täitsa tipp-topp olevat,“ kirjeldab mees. Õnneks olid koerakesel olemas ka kiip ning registrikanne ja seeläbi saadi omanikule koera seiklustest teada anda.

Valner kirjutab, et omaniku sõnul jalutanud ta koos koeraga Miiduranna sadamas, kui korraga oli Cooper nagu tina tuhka kadunud. Otsimisest tulu ei tõusnud ja mure hakkas aina rohkem pead tõstma. Küllap koer vantsis mitte kalda vaid mööda muuli mere poole ning jäi kivide varju.

Needsamused jäätunud suured kivid aga tõidki häda kaela ja arvatavasti Cooper libastus, kukkus vette ja siis rahmeldas end järgmisele kivile, mis juba täitsa keset vett jäi. Ime, et ta sinna peale üldse ronida suutis, sest kivid olid ikka korraliku jäämütsi all ning nendel turnimine käiks üle jõu isegi inimesele. Õnneks oli tegu õnneliku õnnetusega ning koer on tänaseks seiklustest taastunud.