Mari Kartau: miks õppida ajaloost valikuliselt, kui võib võtta täispaketi

Mööduva aasta üks märksõnu on „loomad elutoas“ – ei möödu päevagi, kui me ei kuule hundi murtud lammastest, linna peal hängivatest ilvestest või rekordpesakondadega karudest.

Kui kuulutakse välja jahihooaeg, antakse teada liikide küttimise kvootidest või tehakse aastakokkuvõtteid ulukite arvukusest, tulevad kohe keskkonnaaktivistide ringkondadest üleskutsed jaht üldse ära keelata.

Samad inimesed seavad metsandusele ja põllumajandusele tavaliselt eeskujuks meie esiisade tavasid. Metsast võiks nende arvates välja tuua vaid üksikuid puid, toitu võiks aga üldse igaüks ise endale akna peal potis kasvatada.

Huvitav, miks need minevikuihalejad siis jahti keelustada soovivad? On ju küttimine koriluse kõrval inimese kõige iidsem tegevusala ja toidu hankimise viis, leiutatud kümneid tuhandeid aastaid enne igasugust industrialiseerimist ja intensiivistamist.

Seega neile, kes otsivad kaheksamiljardilise inimkonna toitmiseks ja katmiseks ideid kaugest minevikust, peaks jahipidamine igati meeldima. Kellele see mõte küttimise kohta tundub ebareaalne, neil tasuks ehk ka oma teised majandusteoreetilised seisukohad reaalsusega kooskõlla viia. Reaalsus pole paraku alati meeldiv.