Keelikurohi – üks päris nägus kodumaine taim

Hariliku keelikurohu (Carlina vulgaris) kohta on öeldud, et see on taim, kes liigutab veel pärast oma surmagi. Kõlab kummaliselt, aga tegelikult on see täitsa tõsi.

Ta on kaheaastane taim, kes esimesel aastal kasvatab maadja leheroseti, teisel aastal varre. Siis õitseb, viljub ning seejärel sureb. Kuid õisikud jätkavad enda liigutamist. Üldkatise lehed avanevad kuiva ilmaga, niiskega pakivad end aga kokku, ja niiviisi kuni järgmise kevadeni välja. Vanad keelikurohu varred võivad püsti püsida lausa paar järgmist aastatki.

Meie aedades kasvatatakse vahel varretut keelikurohtu, seda kodumaist liiki aga pigem mitte. Iseenesest on ju temagi täitsa nägus taim. Kahvatukollased õisikud ei ole kõige muu ümbritseva õitsemise ajal küll just teab mis silmapaistvad, ent hiljem kuivanuna annavad keelikurohu varred sügiseses-talvises kiviktaimlas omamoodi huvitava aktsendi.