Ilus ja vastupidav, kuid haruldane pensilvaania porss

Kui meie merelähedastel soistel aladel ja järvekallastel kasvav harilik porss (Myrica gale) on paljudele tundmatu põõsas, siis pensilvaania porss (Myrica pennsylvanica) seda enam.

On väga kahju, et et see Ameerikamaa idaranniku porss Eesti puukoolide müüginimekirja pole sattunud. Eks põhjus ole selles, et pensilvaania porss on ka mujal Euroopa haljastuses võrdlemisi haruldane ja see liik on seni jäänud peamiselt botaanikaaedadesse. Ka Tallinna Botaanikaaia kollektsioonis on ta esindatud. Kasvab seal eksootiliste sindlitammede läheduses, täiesti lagedal väljal, ühe niiskema lohu serval.

Aastaid imetlesin sealset põõsapahmakat, mille läikiv lehestik püsis läbi sügava sügise, päris talveni välja. Kui meie oma porss on enamasti vaid meetrine põõsas ja novembri saabudes raagunud, siis pensilvaania porss viskab julgelt paarimeetriseks, isegi kolme-neljameetriseks ning näib talve eelgi kui igihaljas. Soojemas kliimas ta ongi üsna talihaljas, kuid meie tingimustes siiski mitte, suuremad külmad saavad tema lehtedest ikkagi jagu. Kuid vahel, väga pehme talvega, võivad mõned rohelised lehed püsida lausa varakevadeni.