Miks munad kukuvad? Ehk spikker, kuidas end lapse silmis mitte lolliks teha
(3)Ilmselt on kõik rohkem või vähem vahetult kogenud laste võimekust esitada küsimusi, mis tõmbavad oma ootamatusega esimesel hetkel vaiba alt ja veel enne seda, kui jõuad hakata vastuse formuleerimise peale mõtlema, arutled endamisi, kuidas see armas laps sellise küsimuse peale üldse tuli.
Kui pole tegemist enda lapsega, on muidugi alati võimalik kasutada õlekõrt „Mine küsi emme või issi käest“ ja veidi kahjurõõmsalt osutatud suunas vudivale lapsele järgi vaadata. Muidugi oleks väga huvitav olla seejärel tunnistajaks etüüdile „Kuidas emme ja issi sellest oma nägu säilitades välja tulevad“.
Sest olgem ausad – ka ülikoolidiplom ei anna garantiid, et suudad lapsele alati ammendava vastuse anda isegi siis, kui küsimus puudutab üldteadmisi. Mälul on teatavasti imeline omadus paigutada igapäevasteks tegevusteks mittevajalikud teadmised kuhugi alumistele riiulitele ära ja sealt tolmukihi alt midagi üles leida ei ole alati liiga lihtne ülesanne. Lisaks on lastel erakordne võimekus genereerida iga vastuse põhjal komplekt uusi küsimusi.
Mõned stiilinäited.
Kuidas flamingod roosaks muutuvad? Aga mis siis saab, kui nad pirni söövad?
Miks piim on valge?
Miks mulle meeldib roosa?
Kes oli enne jumalat?
Miks mul on pepu?
Kirjastus Argo vabastas lapsevanemad vaevast ning pani 58 lapse 111 küsimusele vastama 31 teadlast ja arsti. Ei saa salata – oleks tahtnud olla kärbes nende kabinettide seintel, kus need vastused sündisid. Ilmselgelt oli laste küsimustele vastamine omaette väljakutse ka teadlaste jaoks, sest lapsi ei saa üle valada erialaste terminite ja viidetega teiste teadlaste varasematele uuringutele. Kõike tuleb seletada rohujuuretasandilt. Nii mõnestki vastusest aimub mõnusat mängulisust ja vaimusilmas kangastub vastuse kribija vallatu muie suunurgas.
Just see ongi selle raamatu üks peamistest väärtustest – anda lastele teadmisi viisil, mis on neile huvitav ja haarav. Eks see oligi ju raamatu koostaja Triin Olveti eesmärk, selle idee teostamine oli aga kindlasti omaette vägitükk. Leida kõikidele küsimustele vastama vastava eriala spetsialistid ja saada nad nõusse selles projektis osalema polnud arvatavasti liiga lihtne ülesanne. Tulemus on seda tööd ja vaeva aga väärt.
Kas te kujutate ette last, kes tahaks, et talle õhtujutuna mõnda õpikut ette loetaks või ta ise selle pärast koolitööde tegemist lahti võtaks? Või lapsevanemat, kes leiaks, et mistahes õpik on koolieelikule kohane õhtulektüür? Muna-raamat sobib nendesse kategooriatesse aga suurepäraselt. Kõigele lisaks näeb raamat tänu illustraator Piia Maistele lihtsalt imearmas, lustlik ja ka väga informatiivne välja ning on tõeline silmakomm ka täiskasvanud lugeja jaoks.
Novembri lõpus ilmunud muna-raamatust ongi juba saanud kirjastuse Argo jõuluhitt ja lausa nii edukas, et sel nädalal teatas kirjastus, et raamatule tuleb järgmise aasta sügisel järg. Ehk saab see raamat suisa igal aastal järje! Potentsiaal peaks küll põhjatu olema, sest laste küsimused ei saa kunagi otsa ning häid ja harivaid raamatuid lastele pole kunagi liiga palju.