Jaak Nigul: kas laseme kohalikul puidul põhineval tööstusel välja surra, sest teadmised loodusseadustest puuduvad?

Juba aastaid kestev kisma metsamajanduse ümber näitab, et ühiskonna liikmete teadmised metsast ja loodusest laiemalt on väga erineval tasemel. Maainimesed tunnevad oma nahal, kui oluline on, et ühiskonna juhtimisel kasutataks tegelikkusel põhinevaid õpetusi, mitte ideoloogilisi vaateid. Eriti oluline on see loodusteaduste õpetamisel, sest loodus ei allu ideoloogiatele üldse. Me peame aktsepteerima loodust sellisena, nagu see on, mitte nii, kuidas mõned seda näha tahaksid.

Puitu on ajalooliselt kasutatud materjalina väga erinevateks toodeteks ja kütteainena. Tänapäeval on puit ainus taastuv loodusvara, mille mehhanilise töötlemise kõrvalsaadusena tekkiva hakkepuiduga on võimalik asendada suur osa keemiatööstuses kasutatavatest fossiilsetest toormetest, sest nii nafta kui ka puit koosnevad suures osas süsinikust. Kuid igasuguste toodete valmistamiseks on võimalik kasutada vaid tervet, mädanikuvaba puitu, milles süsinikuahelad pole lagunenud. Just selle tõe tunnistamine on mõnede inimgruppide jaoks probleem.

Puud on organismid ja puit on bioloogiline materjal. Puuliikidel on erineva pikkusega elukaared seemne idanemisest surmani. Puidu all mõeldakse puude tüve ja okste kõva kudet, mille tihedus muutub nii puuliigiti kui ka sama tüve piires. Selles esinevad kõverused, oksakohad, vaigupesad, lõhed, mädanikud ehk puidu kvaliteedi varieeruvus mõjutab tugevasti lõpptoodangu väljatulekut puidust. Metsakasvatuslike võtetega on võimalik oluliselt tarbepuidu väljatulekut suurendada nagu näitab saepalkide väljatuleku protsendi erinevus RMK ja erametsades. Juhul kui neid metsakasvatuslikke võtteid rakendada.