Aedniku lohakus on lindudele-loomadele abiks

Tänavu tuli talv liiga vara ja liialt põhjalikult. Novembri lõpp ja detsembri esimene pool meenutas pigem tavapärast jaanuari-veebruari. Nii läks ka lindude-loomade elu ruttu raskeks.

Ilmekaks näiteks oli metskitsede aeda jõudmine. Pehmel talvel ei tule nad ilmaski maja lähedale, saavad metsas-lankidel hakkama. Söövad seal mustikavarsi ja puuvõrseid. Kuid paks lumi ajab nad liikvele.

Ühtäkki avastasin, et õunaaed on risti-rästi jälgi täis ja õunapuude alla lumme auke kraabitud. Seda need musträstad seal aina hüplesid ja askeldasid! Vaevalt nad ise oleks maani välja siblinud, kitsed tegid selle töö ära. Ning korra keset päist päeva vaatasin trepilt kitsedega tõtt kah. „No misasja!“ tegin spontaanselt kõva häält. Mõistagi lasid nad seepeale kohe jalga. Kuigi ma metskitsi eriti ei armasta, sest kipuvad mu istutatud puid kärpima, siis sellisel talvisel ajal leebun. Pealegi, seni nad aias midagi muud ei olnud puutunudki, ainult õunu tulid sööma.