Eriskummalisel võistlusel mõõtu võtma utsitas teda sõber, kes arvas, et noormehe armastus poksimise vastu ja tavapäratult pikad käed võiksid tulla sellel alal kasuks. 2015. aastal, kui Butterworth oli 33aastane, otsustas ta hakata uurima, kuidas võimalikult väikeseid objekte uskumatutesse kaugustesse lennutada.

Harjutamiseks valis ta hernega sarnase kuullaagri kuuli, mis andis ka lennates hernele sarnaseid tulemusi.

Esimene võistlus tõi rekordi

Võistlus toimub pubi välisel kitsal munakivisillutisega tänaval, mida ääristavad kohtunikest herneotsijad. Nad seisavad üsna lähedal kõrvuti, hoides mõõdulinte.

Võistlejaid on igal aastal umbes 30–40 üle maailma. Igaüks valib endale viskamiseks herne. „Perenaine oli hämmeldunud, kui võtsin aega ja valisin selle, mida tahtsin visata. Minu hernes oli täiesti ümmargune!“ meenutas võitja.

Herneviskamise ainus reegel on, et üle maha tõmmatud joone ei tohi mingil juhul astuda. Butterworth pidi võitmiseks purustama senise rekordi, mis oli 26 meetrit. Kolmanda viskega sai ta tulemuseks 28,6 m ja oli maailmameister. Mees hoidis aga enda tehnikat kiivalt saladuses, sest soovis veel võistelda ja üha suuremaid rekordeid püstitada.

Kaks aastat pühendas tšempion treenimisele ja läks tiitlit kaitsma. Ta tundis, et konkurendid võisid olla ta edu võtme tabanud: neilgi oli sportlik taust ja väga pikad käed. Ta siiski suutis visata kõigi aegade rekordi: 44 meetrit.

„Tahan kindlasti ka kolmandat korda tagasi minna, et ka siis võita,“ kommenteeris Butterworth tiitlit vastu võttes.