Sebramustriline ohtlik iludus

Rippuv sebralill (Tradescantia zebrina) on dekoratiivne toataim, mida hinnatakse tema ilu ja lihtsa hooldusvajaduse poolest. Taim on kiirekasvuline, teda on kerge pidada ja ta on väga ilusate lehtedega.

Sebralille kodumaa on Mehhiko ja Kolumbia, kuid ta kasvab ka Kariibi mere saartel ning on levinud väga paljudes troopilistes ja subtroopilistes kohtades. Eestis ja teistes külmemates piirkondades on sebralill armastatud toataim, ent soojemates piirkondades on see iludus hoopiski tõeline peavalu.

Sebralille lehed on pealt tumepurpursed ja kahe hõbedase triibuga. Alt on lehed samuti kaunid, fuksia- ehk magentatooni lehed isegi sätendavad pisut. Hinnatud sordi ’Purpusii’ lehed on ka pealt sügavpurpursed või magentapunased.

Sarnaseid sorte on teisigi, mille lehed tumedamat ja purpursemat karva. Seevastu sordi ’Quadricolor’ lehed on rohelise-, lilla-, roosa- ja valgekirjud. Sarnaseid n-ö heledamaid sorte on veel, näiteks ’Happi Lee’ või ’Minima’. Rohelisemat karva sordid on ’Flame Dance’ ja ’Tikal’.

Sebralill eelistab valget päikeselist kasvukohta ja hea valgustusega paigas on ka lehed kirkamat tooni.

Rippuv sebralill või ka juudihabe

Rippuv sebralill on nimele vastavalt rippuvat laadi, pideva tagasilõikusega saab teda ka nudina hoida. Maha lõigatud taimejupid võtavad vees hästi juured alla. Eks juppidena käest kätte antult ole see rahva seas juudihabemeks nimetatud taim ka levinud. On ju tradeskantsiad väga armastatud ja tuntud toataimed juba ammustest aegadest. Rippuv sebralill on aga just nimelt üks tradeskantsiate sõsar.

Rippuv sebralill tunneb end hästi kerge lõimisega mullas, selleks sobib näiteks segu orhidee- ja kaktusemullast. Väetisest ta ei hooli ja liiga rammus muld ning pime kasvukoht muudavad taime inetuks rootsuks. Koledaks läheb ta ka siis, kui substraat on liiga niiske, kastmiste vahepeal võiks see ikka taheneda. Ja kui juhtubki, et kastmine läheb meelest, on taim natuke õnnetu ja loppis. Pärast sõõmu vett ta aga taastub.

Kiirekasvulisel sebralillel tekib vahel kuivanud lehti, aga see on normaalne, need võib ära noppida ja eluga rahulikult edasi minna. Sebralill on eeskätt lehtdekoratiivne taim, aga kui ilmuvad väikesed kolme lihtsa kroonlehega lillad õied, võib lausa õnnelik olla. Tähelepanelik peaks olema õrna nahaga aednik, sest sebralill võib nahka ärritada, samuti ei tasu taime süüa inimestel ega loomadel.

Troopiline nuhtlus

Nagu enne mainitud, valmistab sebralill ka parajat peavalu. Kuna teda on väga lihtne paljundada ning enamasti andestab ta pisukese hooletusse jätmise, on need omadused soodsad mugavale toataimede aednikule, mitte aga looduses.

Nimelt on rippuv sebralill mitmel pool maailmas ohtlik invasiivne võõrliik, mis võib lühikese ajaga hõivata suuri alasid. Ta kasvab nii alusmetsa all, mäenõlvadel, tänavatel kui ka koduaedades. Sebralill katab pinna nii ühtlaselt, et mitte keegi teine ei saa seal enam kasvada. Ehk siis ta rikub kohalikku ökosüsteemi kodumaiste madalakasvuliste rohttaimede väljatõrjumisega. Täpselt samamoodi, nagu Eesti looduses toimib kanada kuldvits (eriti Tartu ümbruses), verev lemmalts või hulgalehine lupiin.

Õnneks on sebralill külmaõrn troopikaelanik ning Eestis ta looduses pahandust teha ei saaks. Aga järgmine kord toas oma ilusat sebralille imetledes võite endast mõelda kui ohtliku liigi taltsutajast.