Küüditamise ja kolhooside loomise läbi elanud Eesti inimesed ei mõistnud rajoonide loomise otstarvet

1950. aastal lükkasid NSV Liidu rajoonid Eestile omased maakonnad kõrvale ja sündisid keskused, mis on omaaegsete hoonete kaudu praegugi äratuntavad, hindavad ajaloolased Mati Laur ja Tõnu Tannberg oma hiljuti ilmunud raamatus.

1940. aasta lõpus saabus Moskvast äsja loodud Balti liiduvabariikidesse Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär Andrei Andrejev. Tema pidi kontrollima, kuidas on n-ö kohapeal nõukogude võimu ülesehitamisega hakkama saadud.

Andrejev esitas Jossif Stalinile pika aruande, kus põgusalt peatuti ka haldusjaotuse ümberkorraldamisel. Mõte oli esialgu mõneks ajaks säilitada senine jaotus, kuid seejärel moodustada valdadest ja maakondadest väiksemad külanõukogud ja rajoonid. Linnu, mis rajoonikeskusteks sobinuks, leidus igas vastses nn liiduvabariigis piisavalt.