Kevad läheneb ja varsti on aeg hakata taimi ette kasvatama. Valisin sel aastal hulga rohkem sorte kui tavapäraselt. Osalt seepärast, et seemnemaailm on nii põnev, teisalt olen endiselt oma kõige suuremate lemmikute otsingul.
Möödunud hooajal kasvatasin peamiselt portsjonkõrvitsaid. Tuleb tunnistada, et päris tore on, kui saab ühest kõrvitsast korraga perele toitu valmistada ja midagi ei jää oma aega ootama ega lähe raisku. Samas klassikalise marineeritud kõrvitsasalati tegemine oli hirmus vaevaline. Selleks on siiski suurt vilja tarvis.
Kõrvits ’Gelbe Centenaar’ on suureviljaline, seemnepakil lubatakse isegi 30–50 kg! Kollakasoranži viljaliha kiidetakse maitsvaks ja just salatiks sobivaks. Seemneid soovitatakse ligikaudu 25 päeva ette kasvatada ja istutada viljakasse pinnasesse siis, kui öökülmaoht täielikult möödunud. Viljad peaksid olema valminud 85 päeva möödudes.
Juhuks kui esimene valik peaks ebaõnnestuma, panen maha veel teisegi suureviljalise sordi. ’Melonowa Žolta’ viljad on ümmargused, kaaluvad 20–25 kg. Koor peaks nii struktuurilt kui ka värvuselt meenutama apelsini. Viljaliha on kirjeldatud keskmise paksusega, kollasena, hea maitsega. Kõrvitsad peaksid valmima 88 päeva pärast külvamist. Ette kasvatada ei soovitata kauem kui 25 päeva. Ka need kõrvitsad peaks olema kõige paremad just marineeritult.
Ilma muskaatkõrvitsata ei kujuta ma enam ammu enda sügiseid ette. Selle kasvatamine ei taha aga kuidagi õnnestuda. Võib-olla on viga sordis, võib-olla kasvukohas. Eelmisel aastal oli aga selgelt seemnetes: tervest pakist ei idanenud ainsamgi seeme.
Eesootavaks hooajaks valisin veidi teistsuguse, põneva välimusega viljadega sordi ’Naples Long’. Tegu on justkui pikaks venitatud pudelkõrvitsaga, kus mahlakat pähklimaigulist viljaliha omajagu. Pakendil lubatakse, et need võivad isegi 10 kg kaaluda! Eriti meeldis mulle, et neid kõrvitsaid peaks saama kuni pool aastat säilitada. Istutamisest valmimiseni kulub 125 päeva. Mis siin salata – ootan juba sügist ja kõrvitsasuppe, ahjukõrvitsat ning kõrvitsasaia, mida oma uhketest muskaatkõrvitsatest valmistada...
Ilma muskaatkõrvitsata ei kujuta ma enam ammu enda sügiseid ette. Selle kasvatamine ei taha aga kuidagi õnnestuda.
Rullkõrvitsaga nüüd kindla peale
Rullkõrvitsatega pole ka justkui õnneks läinud. Taimed kasvavad suureks ja lopsakaks, ent viljuda ei taha rikkalikult. Nii oligi meil eelmisel aastal kolm rullkõrvitsataime sordist ’Wanda’, kust kokku võib-olla 10 vilja saime. Siinkohal ma ei süüdistaks sordiomadusi, pigem oli süüdi ikka kasvataja, kes taimedele piisavalt sooja kohta ja suures koguses rammu ei pakkunud.
Väike mure oli viljadega siiski ka – need läksid iga väiksemagi vigastuse peale plekiliseks. Isegi riidest kotis oli neid üsna keeruline niiviisi põllult kööki viia, et kaubanduslik välimus säiliks. Nüüd valisin kasvatamiseks klassikalise tumedakoorelise ja palju kiidetud sordi ’Black Beauty’.
Kapsas polegi lihtsalt kapsas
Kapsataimede ettekasvatamine on mul juba mitu aastat üllatuslikult hästi õnnestunud. Ka põllule istutatud taimed on kenaks kasvanud. Sel kevadel olen otsustanud haaret laiendada ja proovida mitmeid erinevaid kapsaid. On ju tegu väärtusliku ja mitmekülgse köögiviljaga.
Varaseks saagiks valisin sordi ’Golden Acre’. Saaki lubatakse juba 60–65 päeva pärast istutamist. Kusjuures pead pole liiga suured, kasvavad ligikaudu kiloseks ja ei kipu väga lihtsasti lõhenema. Need kapsad on mõeldud peamiselt värskelt tarbimiseks või suviste suppide ja hautiste sisse. Säilitada neid ei õnnestu.
Säilitamiseks ja hapendamiseks valisin sordi ’Brunswick’. Need kapsapead on juba matsakamad – 2,5 kuni 3,5 kg. Suure suhkrusisalduse poolest sobivad need ka hapukapsaste valmistamiseks ja peaksid kenasti mõnda aega keldris vastu pidama. Istutamisest saagini võiks kuluda 120 päeva.
Punase peakapsa tervislikkusest räägitakse legende. Minagi tahan sellega oma toidulauda rikastada. Esmakordseks proovimiseks kasvatan ette koonusja kujuga keskhilise sordi ’Kalibos’ seemneid. Saak peaks valmima 100 päevaga, peade kaal ulatuma 2,5 kiloni. Seda kapsast soovitatakse süüa pigem värskelt, mitte kuidagiviisi töödeldult.
Erisoovidele vastu tulles saavad kevadel mulda ka keskvarajane brokoli ’Calabrese Natalino’ ja rooskapsas ’Goroninger’. Brokoli peaks kasvama ligikaudu 85 päeva. Ka varem olen mingit saaki nendelt taimedelt siiski saanud, aga õppinud ära, et meie tingimustes vist polegi võimalik kasvatada selliseid kompaktseid õisikuid, mis poelettidelt tuttavad on. Brokoli õisikud kipuvad olema pigem hajusad ja paarikaupa, ent on siiski tohutult maitsvad. Oluline on ka teada, et kui esimene saak koristatud, tasub taimed peenrasse jätta – varsti on nad uued õisikud kasvatanud.
Rooskapsast proovin kasvatada esimest korda. Väikesed peakesed tunduvad ahvatlevad talviseks ajaks sügavkülmutada. See taim peaks olema ka üks külmakindlamaid, värsket saaki võiks koristada isegi talvel lume alt. Kuidas see õnnestub, selgub hiljemalt sügiseks.
Punase peakapsa tervislikkusest räägitakse legende. Minagi tahan sellega oma toidulauda rikastada.
