RETSEPTID | Savipotis valmib toit nagu iseenesest
(1)Ahjupotis toidu valmistamine on üks lihtsamaid söögitegemise viise, millega saab maitsvat ja tervislikku toitu, ning sageli ka energiat kokku hoida. Sest kui ahi köetud ja tuba soe, võib ahjusoojuses valmis küpsetada ka toeka lõunasöögi.
Kui puuküttega ahi on olemas, tuleks leida sobiv pott ahjupanekuks. Ka kaasaegsete moodulahjude ja -pliitide juurde saab lisada küpsetusahju, kus küpsetada nii leiba kui hautada potitoite.
Puuküttega ahju temperatuur on enamasti kõrgem ja sellisesse ahju ei sobi klaasist haudepotid ning ka savipottide puhul tuleb kindlasti jälgida kasutusjuhendil kirjas olevaid soovituslikke temperatuure. Puuküttega ahjus on temperatuuri keerulisem jälgida ja kuumus oleneb igast kütmiskorrast ning sageli on elektriahju omast märksa kõrgem. Puuküttega ahju jaoks on parimad malmpotid.
Kuna savi on poorne looduslik materjal, tuleks enne selle kasutamist potti kümmekond minutit vees leotada. See nipp lisab haudepotile niiskust, mis küpsemise käigus ka toidu sisse imendub ning nii ei ole vaja toidule väga palju rasvainet või vett lisada. Kui potil on kaas, tuleks ka seda leotada. Kui aga soovite toidule krõbedat pealispinda, eemaldage potikaas kümmekond minutit enne toiduvalmistamise lõppu.
Savipotti ei maksa kunagi panna gaasi- või induktsioonplaadiga pliidile. Samuti on savipotid üsna tundlikud suurte temperatuurikõikumiste suhtes ning neid soovitatakse panna veel soojenemata ahju. Savipoti optimaalne küpsetamistemperatuur peaks jääma 200 kraadi juurde.
Oluline on ka savipoti korralik hooldus. Savipott võtab lihtsasti külge maitseid-lõhnu ja nii pole mõttekas seda ka nõudepesumasinas või kange nõudepesuvahendiga küürida. Pärast poti kasutamist tuleks seda paar korda soojas vees leotada ja seejärel käsna või pehme harjaga pesta. Tõrksa mustuse saab eemaldada söögisoodaga. Aeg-ajalt tasub potti äädikaga vees keeta, et lõhnad neutraliseerida. Pesemise järel laske potil täielikult kuivada ja järgmise kasutuskorrani hoidke seda lahtiselt õhurikkas kohas.
Savipotte valmistatakse nii glasuurimata kui glasuuriga. Osal pottidel on aluspind kergelt reljeefne, et vedelik pääseks toiduaine alla.
Samas on mõttekas hankida kööki erineva suurusega potte, näiteks leiva küpsetamiseks ja toiduainete (nt lihatoidud, taimetoidud) hautamiseks.
Kuumuskindlad malmpotid
Malmist ahjupotid on kõige kuumakindlamad ning toit neis valmib kiiresti. Samas ei tasu toitu kauaks malmpotti jätta, see võib omandada raua maitse. Malmpotti tuleb hooldada pärast iga toiduvalmistamist ja peale pesu tuleks seda roostetamise vastu õlitada.
Glasuuritud malmpotiga eelpool mainitud probleeme ei ole, küll aga võib suur temperatuuri kõikumine glasuurikihti pragusid tekitada.
Ka klaaspotti on lihtne hooldada, kuid silmas tuleks pidada, et sel on oma kindlad temperatuuripiirid ning liiga kuumas ahjus võib pott puruneda. Samuti juhtub see siis, kui ahjust võttes panna klaasist ahjupott külmale alusele või valada sinna külma vett.
Seto ruug küpses ahjupotis
Savipotis on toitu valmistanud maailma erinevad rahvad. Savipoti kuumutamiseks ei lähegi alati vaja ahju, seda võib teha ka näiteks lõkkeasemel. Meie laiuskraadil on ahjukütmine ellujäämise eelduseks ja nii oli üsna loogiline, et kuumas ahjus valmistati ka toitu.
Eriti tuntud oli see tava setode juures. Suurtesse ahjudesse pisteti savipotti valmima nii suppe kui hautisi. Setomaal pandi ahjuroogade puhul toorained potti ja lasti köetud ahjus mitu tundi haududa, ise sai sel ajal muid toimetusi teha. Varasematel aegadel hautati toitu savipottides, hiljem kumerates malmpottides. Liha ja kartul lükati küpsema tahapoole, pudrud ettepoole. Suures ahjus küpsetati ka leivad, saiad ja pirukad.
Veebileht Seto Küük kirjutab ahjupotitoitudest järgmist.
Ahjupotis tehtud ennekõike ühepajatoite ja paksu suppi ehk ruuga, mis oli setode peamisi igapäevatoite. Ruug sai nimetuse roa põhikomponendi järgi: herneruug, kapstaruug, liharuug tindiruug. Liha püüti kindlasti ahjus teha: kõige alla pandi kartulid, siis kapsas ja peale lihatükid.
Muidugi on ahjus valmistatud putrusid. Kõige tavalisem oli tangupuder (suurmapudõr), kõrgelt hinnati tatraputru. Praegusel ajal tehakse ahjus ka riisiputru, mis rohkes piimas ja kaaneta potis haududes saab peale imemaitsva krõbeda kooriku.
Ahjutoidud on eelkõige talvetoidud. Puudega köetud ahjus hautatud roogadel on eriline hõrk maitse. Piisab tavalisest puuküttega ahjust, et õige mekk kätte saada.
Põhja-Aafrika tajine
Paljud Põhja-Aafrikas reisinud inimesed on vaimustunud sealsetest erilistes ahjuvormides tajine’ides valmistatud ahjuroogadest. Neid koonusekujulise kaanega savinõusid leiab tänapäeval meilgi müügilt. Tajine on berberite traditsiooniline savinõu ning seda on kasutatud nii Marokos, Tuneesias kui Alžeerias ning mõningal määral ka Liibüas ja Egiptuses.
Traditsiooniline tajine on tehtud savist, sageli on see glasuuritud ja ka mustriline. Koosneb alumisest laiemast panniosast ja koonusekujulisest kaaneosast. Sellise konstruktsiooniga nõu tagab kuumuse ühtlase jaotumise hautamise ajal. Koonusekujuline kaas kogub endasse aurumisel tekkinud maitsed ja aroomid, see kondenseerub koonuses ning tilgub uuesti toidu sisse tagasi, andes roale sel moel erilise hõrkuse. Tajine on ühtlasi ka serveerimisnõu ja juba lauale toodult podiseb roog veel kuumal savialusel.
Maroko tajine on sageli valmistatud lamba- või kanalihast oliivide, õunte, pirnide, aprikooside, rosinate, datlite, värske või soolatud sidruni, mee ja mitmesuguste vürtsidega. Tajine’ides sagedamini kasutatavad maitseained on kaneel, safran, ingver, kurkum, vürtsköömned, paprikapulber, pipar ja ka kuulus vürtside segu ras-el-hanout.