Laiba nahk tuleb vahel ka enda sõrme peale tõmmata. Kriminalistika esileedi Annika Lall ei heitu millegi ees

Eesti kriminalistika valdkonna üks tuntumaid spetsialiste Annika Lall ütleb, et tehisintellekti kiirest arengust hoolimata käib kuritegude lahendamine ikkagi politseiniku kahe kõrva vahel.

Teadlased uurisid tehisintellekti abil USA valitsuse andmebaasi, kus oli 60 000 komplekti sõrmejälgi. Süsteem tuvastas, et ühe ja sama inimese eri sõrmede jäljed on väga sarnased ning suutis 77% täpsusega kindlaks teha, millal sõrmejäljed kuulusid samale inimesele ja millal mitte. Sellega kummutasid teadlased arvamuse, et iga sõrmejälg on unikaalne. On see avastus, mis kriminalistikas midagi muudaks?

Sõrmejälg on küllalt unikaalne. Väga väike protsent võib olla, kus on kattuvusi eritunnustes. Tegelikult tuleb tõendeid hinnata kogumis ja see eeldab, et sündmuskohal ei tohi piirduda pelgalt DNA-proovi võtmisega.

Otsida, leida ja talletada tuleb eriliigilisi jälgi ja siis on tõenäosus, et juhtub apsakaid, mitu korda väiksem.

Aga tehisintellekti abil tehti selline avastus.

Kui see tehisintellekt hakkab meie tegemisi juhtima, siis kuhugi kapsaaeda me jõuame.

Ent kas võib arvata, et tehisintellekt hakkab tulevikus kuritegusid lahendama?

Hoidku jumal selle eest! Ikka politseiniku kahe kõrva vahel toimub kuriteo lahendamine.

BBCs ja CNNis avaldatud artiklid võivad ju väita, et sõrmejälg ei ole unikaalne. See aga ei tähenda, et inimese nahapapillaarkurrustik ei ole unikaalne. Kuid kuna inimesel on eeldatavalt kümme sõrme, siis kindlasti kõik sõrmed ei ole sarnased. Nad võivad kattuda üldtunnustes, aga eritunnused on need, mis seovad konkreetse jälje ja inimesega.