Hüvasti, Lianne Saage-Vahur! Tänu sinule sai tuule tiibadesse hulk tuntud näitlejaid-lavastajaid
(1)Lahkunud on Lianne Saage-Vahur – Jõgeva õpetaja, kelle asutatud kooliteatrist Liblikapüüdja on tuule tiibadesse saanud hulk tuntud näitlejaid-lavastajaid.
Sõber helistas ja ütles, et Sind enam ei ole. Ja selle peale algaski: „väljas on veebruar täna...“ Pea sai täis noorukese Viivi Luige 1965. aastal kirjutatud luuletust. Ja laulu. Noored Urmas Alender ja Valdo Randpere selle meile meelde laulsid. „Mõtlen: kui üksik ja valge / jäi lapsepõlv maamajja maha. / Surnute korjatud köömneid / ja tumedat meekärjevaha.“ Ja ei saa edasi.
Enese tahtele allumata valguvad silmad vett täis. Katsun olla irooniline, mõeldes, et kellest mul nüüd siis kahju on, endast või Sinust, Lianne. Äkki hoopis sellest, et surm on meid silmanud juba...
Nii pagana lõplikult kõlab: Lianne Saage-Vahurit ei ole enam. Seda Jõgeva õpetajat, kes 34 aastat tagasi asutas kooliteatri Liblikapüüdja, kust on tuule tiibadesse saanud hulk tuntud näitlejaid-lavastajaid. Õpetajat, kes 31 aasta eest kutsus ellu õpilaste luulefestivali Tähetund ja 19 aastat tagasi selle noorema venna Tuulelapsed.
Aga ma ei taha lõplikkusega leppida. Või siis surm võttis Su ära. Usun, et me keegi ei tahaks seda kuulda, aga ... punkt ja kõik.
***
Tuisust rääkisime Sinuga mitmeid kordi. Sest ikka juhtus, et Raplast Jõgevale Sinu luulefestivalile sõites oli tuisk me teel. Tuletasin siis meelde Andres Ehini kirjutatud luuletust, kus lõpuread: „Tühjus on me suurim puudus / Tühjus on me lunastus.“ Pean alguse ikka ka kirjutama, muidu lugeja küsib, et kus siin see tuisk. Nimelt alustab Andres Ehin luuletust sõnadega: „Tuisupäevil tuisuöödel vonklen mööda Eestimaad.“
Vaat, ja siis kord Sa kirjutasid mulle... Alateadvuses sain juba siis aru, et just need mõtted iseloomustavad Sinu õpetajaks olemist ja ilmselt kogu Su elu, soovi, et maailm oleks väärtusi hoidev.
Su sõnad, mis iseloomustasid teemasid ja nähtusi, iseloomustasid kõige enam Sind ennast: „Ma kannan seda, mis mind puudutab, lugusid, mõtteid kaasas. Nad tulevad erinevatel hetkedel meelde ja pähe ja hinge sisse. Mis mind ära tinistab, on omamoodi seletamatu nukrus, oskus igatseda ... niisugune ilus kurbus – schubertlik kurbus. Püüe tasakesi kõige olulisemat, sageli sõnastamatut võimalikult lähedalt riivata.“ Schubertlik kurbus, mõtelge.
***
Me ühine tuttav, kirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk laseb oma vaimukas näidendis „Pärast surma Jendalis“ kirjanikel Maksim Gorkil ja Herbert George Wellsil edasi elada ja Jäneda mõisaproua Mura tähelepanu eest vaimukaid dialooge pidades võidelda. Selles näidendis ütleb ulmekirjandusele aluse pannud Wells, et surnud isegi ei sure enam mitte. Et nii vastikult lõplik on see. Ja jätkab: „Kuigi mõnikord võiks. Surnud ainult hääbuvad, muutuvad läbipaistvaks, ja ühel hetkel nad lihtsalt haihtuvad. Lakkavad eksisteerimast kõigi elavate alateadvuses. Muutuvad ajalooks, mida keegi enam mõtestada ei oska, suuda ega tahagi.“
Sina, Lianne, tegid ajalugu oma eluajal, aitasid neid, kes tulevad intellektuaalse serva peale, sellesse kohta, kus pole asu põhimõttelagedusel, kust häbenemata edasi minna. Sinu asutatud ja juhendatud kooliteatris Liblikapüüdja oli viimastel aastatel ikka üle 120 lapse ja noore – kuueaastastest 18aastasteni. Luulefestivalidel panin alati tähele, kuidas suured ja väikesed omavahel suhtlesid. Päriselt, vastastikuse austusega. Nad olid ja on üks punt.
***
Ütlesin Tallinna Linnateatri peanäitejuhile Uku Uusbergile, miks ma Sinu surmateate õhtul teatrisse ei jõudnud. Jäime Ukuga rääkima, kirjeldasin leina. Seda, kuidas lein aeglaselt lõhub ratsionaalsuse. Sellega võib võidelda, aga mina küsin: miks?
Ja siin tahan tsiteerida Ukut, kelle kasvamist Sa oled näinud ajast, kui ta raplakatega käis luulefestivalidel. Nüüd käis suur Uku Sinu Ranna kooliteatrite suvelaagris Peipsi ääres juhendajatele teatrikunstist rääkimas.
Uku ütles mu leinajutu peale: „Just!“ Et ka tema tunnetab leina puhul kummalist, alati nagu sama veidrat liikumist. „Esimene teadasaamine on endalegi ootamatult sirge ja tugev. Käib kuidagi elu juurde, et ahah, oh jumal, aga olgu peale, nii on, oli au, tuleb minna edasi. Asun juba mingi oma asja kallale, kuni äkki...“
Ja siin me tunneme noore mehega ühtemoodi. „Justkui mingi elumahl pääseb viivitusega soontesse, ja siis järsku see lõplikkus, et seda nalja temaga enam ei ... mitte kunagi ... ai ... ja vaat siis hakkab päriselt pihta see lein, ja siis ta jääb kestma ikka kauaks ajaks.“
***
Püüan oma peas võtta kokku neid asju, mis iseloomustasid Sinu kooliteatri tegemise maitseid ja maailmavaadet. Seda, miks luulefestivalide žürii, kui oli näinud Sinu luulelavastusi, alati nentis sõnaselgust ja jooniste täpsust. Sa valdasid kunsti panna eri eas õpilased ühiselt ja ainult neile omaselt hingama. Fenomenaalsus teatrimõõduga mõõtes oli Sinu õpilaste ajast aega kokku kõlav massideklamatsioon.
Sa ei õpetanud oma õpilasi mitte luuletusi deklameerima, vaid elama. Andsid ellu kaasa kultuuritunnetuse. Aga taas võtsid Sa ise selle ülitäpselt kokku, kui küsisin, mis need rehad Su ühes luulelavastuses tähendasid: „Oh taevas! Niimoodi küsid! Mul tunnid järjest anda, seepärast kiirelt peamine mu meelest: äratundmine, et maailm ei alanud siis, kui mina sündisin. Kummardus emale, isale, vanaemale, vanaisale, juurtele. Kõigele, mis on loonud, andnud väärtuse, mida hoida ja kanda ja mille toel püsida...“
Sinu surm ei ole meile, igaühele, kes Sind tundis, mitte ainult lahkumine armsast ja suurest inimesest, vaid see on löök kultuuri järjepidevuse ja traditsioonide hoidmise pihta.
Ka Uku Uusberg küsib: „Mida see nüüd siis kõike veel Eestilt ära võtab?“ Lisaks Liblikapüüdjale ja Betti Alveri luulepäevadele ja muule üldteada olevale lisab Uku mõõtmatus mahus võrgustike tekke, mis kannavad inimesi tänase päevani. See on tõesti hirmus tähtis.
„Lauri Laglega (lavastaja ja näitleja, teatri Ekspeditsioon asutaja – M. M.) meenutasime, kuidas just Ranna laagris said väikesed Uku ja Lauri sõpradeks. Just seal. See süsteem oli toona veel eriti võimas ja üle Eesti meid kokku juhtiv,“ ütleb Uku. Ja lisab, et ajalikkus on ikka lõpmatult kurb osa elamise imest.
***
Lianne, mõtlesin Sinu jaoks otsida siia ühe Betti Alveri luuletuse. Jäin hätta, sest neid häid on terve ookean. Viivi Luik oma enne tsiteeritud veebruariluuletuses ütleb: „Kannatus tuleb ja läheb / näoga, mis võõras ja tuttav. / Kannatust suudlen su otsaees. / Ma ei häbene nutta.“
Kui kõik oleks teisiti, oleksid meist paljud Liannega praegu Jõgeval nooremate luulelaste luulepäevadel Tuulelapsed.
