Vibujahi plussidena tuuakse välja, et tegemist on keskkonnasõbraliku jahipidamisviisiga, millel on väike ökoloogiline jalajälg, taaskasutatav jahimoon (nool), puudub helireostus ning on võimalik küttida seal, kus see tulirelvaga ei ole lubatud või ohutuskaalutlustel võimalik.

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on vibujaht üks jahipidamisviisidest, mis võiks rohepöörde, kasvavate regulatsioonide ja tiheasustusalade laienemisega seotud väljakutsete osas pakkuda lahendusi ka järjest teravnevatele probleemidele Eestis. „Kui võtta arvesse, et näiteks Ungaris võivad 2023. aastast vibuga suuruluki jahti pidada ka alaealised noorjahimehed, siis on Eesti vibuküttide ettepanek lubada Eestis vibujaht metskitsele ootuspärane ja loogiline,“ kinnitab Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts.

Eetiline ja roheline jahipraktika

Taani, tuntud looduskaitsemaana, mis on tublisti toetanud ka Eesti looduskaitset, on olnud alati eeskujuks teistele EL riikidele. Taani praktika annab võimaluse üle vaadata ka meie erinevate huvigruppide seisukohad vibujahi osas. „Taanlaste uuringud ja ühistegevus annavad ühiskonnale kindlustunde, et vibujahi näol ei ole tegemist „väikese huvigrupi julma meelelahutusega“, vaid eetilise ja kaasaegse rohelise jahipraktikaga,“ tõdeb Rita-Anette Kohava.

Taani jahimeeste seltsi presidendi Claus Lind Christenseni sõnul on vibujahimees ühiskonna jaoks roheline jahimees, tema tegevus on vaikne ja saagiks orgaaniline liha. Taanis on võimalik pidada vibujahti alates 1982. aastast erinevate lubade ja proovikavade alusel ning 2004. aastast lubati Taani Looduskaitse Nõukogu eestvedamisel vibujaht väikeulukitele ja metskitsedele.