ARVUSTUS | Paavo Patsini pöörane kirjanduslik klounaad histoorilises kastmes

Kes lugenud Juhan Peegli „Kolme tahedat lugemist“, võib kaudselt aimata ka Paavo Patsini vastilmunud romaani „Death Café“ keelt ja atmosfääri, kusjuures kõigele on mitu vinti peale keeratud.

Kui sirvida sõjaeelse Eesti aegset või veel varasemat kirjandust, näiteks kirjastuse Loodus romaane või midagi ivake kollasemat, miks mitte ka Huvitaja kooliõpikuid, saab mõnusa vana aja keele ja olustiku tunnetuse.

Küllap on filoloogist, teoloogist ja kirjandusõpetajast (ning Tammsaare muuseumi kunagine vanemteadur ja varahoidja) Paavo Matsin sedasorti kraami läbinud külluses – taolises võtmes ta kirjutabki. Lisades peenutsevaid epateerivaid omasõnu, kus kombineerib võõrkeelseid oskussõnu kõiksugu anakronismide ja käigupealse sõnausega. Lingvistiline rosolje? Ei, pigem kompott või kokteil. Jah, kokteil, sest tihti puudutab leidlik ja pentsik sõnakasutus joovastavaid jooke.