Helilooja Ardo Ran Varres: miks ooper siinmail kopitab ja inimesi hirmutab? Põhjuseid on mitmeid
Kodumaist ooperit kummitab hõlmikpuu sündroom, möönab helilooja Ardo Ran Varres. Tema loodud „Põrgupõhja uus Vanapagan“ püsib teist aastat Vanemuise teatri mängukavas.
Meie teed Ardo Ran Varresega on viimasel kümnel aastal ikka ristunud. Tõsi, peamiselt seetõttu, et ta on olnud paljude Eesti teatri meeldejäävate lavastuste muusikalise kujunduse autor.
Kümme aastat tagasi lavastas Ivar Põllu Tartu Uues Teatris „Autori surma“. See oli fantaasia, mis pühendatud Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale. Ardo Ran Varres tegi kaasa näitlejana. Jäi mulle sealt eriliselt meelde.
Kümme aastat kohtumisi on minus süvendanud tunnet, et vahel tahaks Ardo Ran Varresele „teie“ öelda. Miski vana eestiaegne väärikus iseloomustab jutuajamisi temaga.
Huvitav, kuidas helilooja põhjendab seda, miks ooperis nendest asjadest, millest enamasti omavahel räägime – armastusest ja surmast –, korraga lauldakse hoopis?
Hmm ... sellest saab ka tantsida, aga kuidas seda põhjendada. Ooper on muusikateatri žanr ja siin nimetuses on juba oluline ära öeldud: kohtuvad muusika ja teater. Mingis mõttes on ka lausutud sõna muusika, tal on oma rütmika ja intonatsioon ... sealt ei ole väga pikk tee laulmiseni.
Armastusest ongi sageli lihtsam laulda kui rääkida. Muusika on tugeva üldistusjõuga, kui seda osavalt kasutada. Ka sõnateatris kõlab üha enam muusikat ja paljudes moodsates sõnalavastustes hakkab kõnelemine ära kaduma. Jääb kas laul või liikumine.
Kuidas iseloomustad Eesti ooperi praegust seisu?
Hetkel on põnevad ajad. Nagu paisu tagant on hakanud oopereid tulema ja tean, et mitmeid praegu kirjutatakse.
Aga väga pikalt on olnud stagnatsioon, noored heliloojad pole saanud kätt proovida. Süsteemsus puudub. Rahvusooper peaks oma nimetuse vääriliselt panustama rahvusliku ooperi heasse käekäiku, see peaks olema auasi. Meil kardetakse, et uus muusika ei sobi lavale.
Miks nii on?
Miks ooper siinmail kopitab ja inimesi hirmutab? Koos on mitu ebasobivat asjaolu. Meil nagu puuduks omamaise ooperi traditsioon või see oleks nagu katkenud. Pärast riigi iseseisvuse taastamist heliloojad ei tegelenud sellega, seda ei õpetatud – libretode kirjutajate põud, lavastajate põud ja siis veel kahe riikliku muusikateatri leige (et mitte öelda tõrjuv) suhtumine uude kodumaisesse ooperisse.
On muidugi õnnelikke erandeid. Risto Joost on Vanemuises asja tõsiselt käsile võtnud ja selle üle on hea meel.
Millised on sinu jaoks klassikalise ooperi tunnused?
Eks aeg ütleb, kas miski muutub klassikaks või mitte. Alati on ju ooper olnud esialgu kaasaegne ja siis aja möödudes unustusse vajunud või muutunud klassikalise repertuaari osaks.
„Üks oluline aspekt mu meelest on see, et ooperil oleks jälgitav lugu ja tegelased, kellele kaasa elada – umbes nagu filmis või sõnateatris.“
Ardo Ran Varres
Üks oluline aspekt mu meelest on see, et ooperil oleks jälgitav lugu ja tegelased, kellele kaasa elada – umbes nagu filmis või sõnateatris. Tänapäeval on sageli need aspektid pihustunud põrmuks. Eks aariad ole üks aspekt, mida publik klassikalisest ooperist otsib ja vahest pettub, kui kaasaegses ooperis aariaid ei kõla.
Proovi lihtsalt seletada, mis on klassikalise ja kaasaegse ooperi vahe? Saab ju ka klassikalist ooperit kaasaegselt lavastada.
Minu jaoks on peamine vahe ikkagi libreto struktuuris ja helikeeles, mitte lavastuses. Oleme ju näinud Wagneri teoseid, kus tegevuskohaks Kuu ja kontsentratsioonilaager. See on püüd ooperi vormi kaasajastada. Samas varitseb seal suur oht, et minnakse sisuga vastuollu. Aga sisu on mu meelest ikkagi tähtsam. Lavastus võib ka kaasaegse ooperi puhul olla nii-öelda tolmunud ja iganenud kujunditega. Hiljuti vaatasin Deutsche Operis George Benjamini kaasaegset ooperit „Written On Skin“. Siin ei olnud aariaid nagu klassikalises ooperis, lugu ja helikeel oli keerukas, aga siiski jälgitav. Publik elas kaasa viimase taktini.
Kas sinu ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ saab liigitada klassikaliseks ooperiks?
Eks tulevikus ole näha. Kui vaadelda sellest aspektist, et kas sel on klassikaks saanud lugu ja tegelased, dramaturgiliselt toimiv ülesehitus, siis jah, „Põrgupõhja uus Vanapagan“ kaldub klassikalise ooperi pärusmaale.
Kelle sa Eesti ooperiheliloojate hulgast esile tõstaksid?
Neid on meil paraku väga vähe. Eduard Oja suurteos „Lunastatud vanne“ on siiani lavale toomata. Tubinal on kaks suurteost. Eino Tambergil on arvestatavaid oopereid, näiteks „Lend“. Uuemast ajast tulevad meelde Raimo Kangro, Tõnis Kaumann, Timo Steiner ja Jüri Reinvere.
On’s Eesti ooperil maailma ooperitega võrreldes mingeid eritunnuseid?
Eks ikka see, et lauldakse eesti keeles, kusagil mujal seda ju ei tehta!
Kumb on enne, kas libreto või muusikalised mõtted?
Kuidas kellelgi. Libreto on fundamentaalse tähtsusega, see peab hea olema. Suurim oht heliloojale on, et tehakse käpardlik libreto. See on peen kunst, mida meil ei õpetata ja praktikuid on väga vähe.
Kas on nii, et ooperite libretodes enamasti tegeletakse igavikuliste küsimustega?
Ei, kindlasti mitte. On ju olemas koomilise ooperi žanr, kus lihtne inimene oma argisusega on lavale toodud.
Mida võiks ja peaks tegema, et seis paraneks?
Meil peaks olema vastav õpe heliloojatele ja kirjanikele/dramaturgidele. Ooperimajade juures peaks olema kammersaal, kus saaks kammeroopereid ka reaalselt publiku ette tuua. See avaks võimaluse suurteoste sünniks, mida hiljem suures saalis lavale tuua.
Kui suur on sinu ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ trupp?
Ligi sada inimest: orkester, koor, solistid.
Kui palju seda on Vanemuises mängitud ja kui palju inimesi on seda kuulanud-näinud?
Meil oli just üheteistkümnes etendus. Täpset publiku arvu ma ei tea.
Kas selleks, et ooperikunstile kaasa elada, peab olema muusikaline haridus?
Eks ta kasuks tuleb, muusikaharidus annab võimaluse kuulata muusikat enamana kui taustana.
