Kümme aastat tagasi lavastas Ivar Põllu Tartu Uues Teatris „Autori surma“. See oli fantaasia, mis pühendatud Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale. Ardo Ran Varres tegi kaasa näitlejana. Jäi mulle sealt eriliselt meelde.

Kümme aastat kohtumisi on minus süvendanud tunnet, et vahel tahaks Ardo Ran Varresele „teie“ öelda. Miski vana eestiaegne väärikus iseloomustab jutuajamisi temaga.

Huvitav, kuidas helilooja põhjendab seda, miks ooperis nendest asjadest, millest enamasti omavahel räägime – armastusest ja surmast –, korraga lauldakse hoopis?

Hmm ... sellest saab ka tantsida, aga kuidas seda põhjendada. Ooper on muusikateatri žanr ja siin nimetuses on juba oluline ära öeldud: kohtuvad muusika ja teater. Mingis mõttes on ka lausutud sõna muusika, tal on oma rütmika ja intonatsioon ... sealt ei ole väga pikk tee laulmiseni.

Armastusest ongi sageli lihtsam laulda kui rääkida. Muusika on tugeva üldistusjõuga, kui seda osavalt kasutada. Ka sõnateatris kõlab üha enam muusikat ja paljudes moodsates sõnalavastustes hakkab kõnelemine ära kaduma. Jääb kas laul või liikumine.

Põrgupõhja Jürka (Koit Soasepp) ja Kaval-Ants (Rasmus Kull) Ardo Ran Varrese ooperis "Põrgupõhja uus vanapagan".

Kuidas iseloomustad Eesti ooperi praegust seisu?

Hetkel on põnevad ajad. Nagu paisu tagant on hakanud oopereid tulema ja tean, et mitmeid praegu kirjutatakse.

Aga väga pikalt on olnud stagnatsioon, noored heliloojad pole saanud kätt proovida. Süsteemsus puudub. Rahvusooper peaks oma nimetuse vääriliselt panustama rahvusliku ooperi heasse käekäiku, see peaks olema auasi. Meil kardetakse, et uus muusika ei sobi lavale.

Miks nii on?

Miks ooper siinmail kopitab ja inimesi hirmutab? Koos on mitu ebasobivat asjaolu. Meil nagu puuduks omamaise ooperi traditsioon või see oleks nagu katkenud. Pärast riigi iseseisvuse taastamist heliloojad ei tegelenud sellega, seda ei õpetatud – libretode kirjutajate põud, lavastajate põud ja siis veel kahe riikliku muusikateatri leige (et mitte öelda tõrjuv) suhtumine uude kodumaisesse ooperisse.

On muidugi õnnelikke erandeid. Risto Joost on Vanemuises asja tõsiselt käsile võtnud ja selle üle on hea meel.

Millised on sinu jaoks klassikalise ooperi tunnused?

Eks aeg ütleb, kas miski muutub klassikaks või mitte. Alati on ju ooper olnud esialgu kaasaegne ja siis aja möödudes unustusse vajunud või muutunud klassikalise repertuaari osaks.

„Üks oluline aspekt mu meelest on see, et ooperil oleks jälgitav lugu ja tegelased, kellele kaasa elada – umbes nagu filmis või sõnateatris.“

Ardo Ran Varres

Üks oluline aspekt mu meelest on see, et ooperil oleks jälgitav lugu ja tegelased, kellele kaasa elada – umbes nagu filmis või sõnateatris. Tänapäeval on sageli need aspektid pihustunud põrmuks. Eks aariad ole üks aspekt, mida publik klassikalisest ooperist otsib ja vahest pettub, kui kaasaegses ooperis aariaid ei kõla.

Proovi lihtsalt seletada, mis on klassikalise ja kaasaegse ooperi vahe? Saab ju ka klassikalist ooperit kaasaegselt lavastada.

Minu jaoks on peamine vahe ikkagi libreto struktuuris ja helikeeles, mitte lavastuses. Oleme ju näinud Wagneri teoseid, kus tegevuskohaks Kuu ja kontsentratsioonilaager. See on püüd ooperi vormi kaasajastada. Samas varitseb seal suur oht, et minnakse sisuga vastuollu. Aga sisu on mu meelest ikkagi tähtsam. Lavastus võib ka kaasaegse ooperi puhul olla nii-öelda tolmunud ja iganenud kujunditega. Hiljuti vaatasin Deutsche Operis George Benjamini kaasaegset ooperit „Written On Skin“. Siin ei olnud aariaid nagu klassikalises ooperis, lugu ja helikeel oli keerukas, aga siiski jälgitav. Publik elas kaasa viimase taktini.

Kas sinu ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ saab liigitada klassikaliseks ooperiks?

Eks tulevikus ole näha. Kui vaadelda sellest aspektist, et kas sel on klassikaks saanud lugu ja tegelased, dramaturgiliselt toimiv ülesehitus, siis jah, „Põrgupõhja uus Vanapagan“ kaldub klassikalise ooperi pärusmaale.

Kelle sa Eesti ooperiheliloojate hulgast esile tõstaksid?

Neid on meil paraku väga vähe. Eduard Oja suurteos „Lunastatud vanne“ on siiani lavale toomata. Tubinal on kaks suurteost. Eino Tambergil on arvestatavaid oopereid, näiteks „Lend“. Uuemast ajast tulevad meelde Raimo Kangro, Tõnis Kaumann, Timo Steiner ja Jüri Reinvere.

On’s Eesti ooperil maailma ooperitega võrreldes mingeid eritunnuseid?

Eks ikka see, et lauldakse eesti keeles, kusagil mujal seda ju ei tehta!

Kumb on enne, kas libreto või muusikalised mõtted?

Kuidas kellelgi. Libreto on fundamentaalse tähtsusega, see peab hea olema. Suurim oht heliloojale on, et tehakse käpardlik libreto. See on peen kunst, mida meil ei õpetata ja praktikuid on väga vähe.

Kas on nii, et ooperite libretodes enamasti tegeletakse igavikuliste küsimustega?

Ei, kindlasti mitte. On ju olemas koomilise ooperi žanr, kus lihtne inimene oma argisusega on lavale toodud.

Mida võiks ja peaks tegema, et seis paraneks?

Meil peaks olema vastav õpe heliloojatele ja kirjanikele/dramaturgidele. Ooperimajade juures peaks olema kammersaal, kus saaks kammeroopereid ka reaalselt publiku ette tuua. See avaks võimaluse suurteoste sünniks, mida hiljem suures saalis lavale tuua.

Kui suur on sinu ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ trupp?

Ligi sada inimest: orkester, koor, solistid.

Kui palju seda on Vanemuises mängitud ja kui palju inimesi on seda kuulanud-näinud?

Meil oli just üheteistkümnes etendus. Täpset publiku arvu ma ei tea.

Kas selleks, et ooperikunstile kaasa elada, peab olema muusikaline haridus?

Eks ta kasuks tuleb, muusikaharidus annab võimaluse kuulata muusikat enamana kui taustana.

Hõlmikpuu sündroom

Ma ei palunud Ardo Ranil seletada, mis tema jaoks tähendab „hõlmikpuu sündroom“. See tundus kuidagi selge.

Aga ilmselt on paljudele see väljend tundmata. „Hõlmikpuu sündroom on kujuteldav meditsiiniline diagnoos, mida omistatakse mõne kasuliku teo või suure ürituse takistajatele väidetavalt ebaoluliste asjaolude ületähtsustamisega,“ ütleb Vikipeedia.

1980. aastate lõpus plaaniti Tallinna Süda tänava piirkonda ehitada Estonia teatri uus hoone. Plaan jõudis projekteerimiseni, aga kuna ehitamisel oleks hävitatud Euroopa põhjapoolseim, looduskaitsealune Süda tänava hõlmikpuu (Ginkgo biloba), palju teisi elujõulisi puid ja 35 hoonet, jäi teater ehitamata.

Hõlmikpuu sündroom iseloomustab ka meie vastuseise millegi suure loomisele – ainult mitte minu tagahoovi! Vikipeedia sõnastab: „Fraasi algse kasutuse eesmärk oli jaga ja valitse meetodil „tülli ajada keskkonnakaitsjaid ja teatrisõpru, looduskaitset ja osa kultuuritegelastest“. Seetõttu on väärtuskonfliktides hõlmikpuu sündroomile apelleerijatele vastandudes räägitud ka „hõlmikpuu sündroomi sündroomist“.

HEA TEADA

Ardo Ran Varres

- Sündis 1974. aastal.

- Õppis aastatel 1981–1992 Tallinna Muusikakeskkoolis klarneti erialal.

- 1992–1996 õppis Eesti Muusikaakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis näitlejaks.

- Aastatel 2009–2011 õppis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris Helena Tulve heliloominguklassis, mille lõpetas cum laude.

- Aastail 1996–2001 töötas Varres näitlejana Rakvere Teatris ja 2001–2003 Eesti Draamateatris, 2003–2011 oli Eesti Draamateatri muusikajuht. 2011. aastast on ta vabakutseline helilooja.

- On kirjutanud muusikat enam kui 70 lavastusele, filmile, seriaalile ja kuuldemängule.

- Muusikuna on ta tegutsenud ansamblites Eriti Kurva Muusika Ansambel, Raadio Maria, Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev ning Helimustrid.

- 2007. aastast on Eesti Heliloojate Liidu liige.

- Märtsis 2022 tuli esiettekandele tema klarnetikontsert „Kahe tu(u)le vahel“.

- 2022. aasta mais esietendus Vanemuise teatris tema ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan“.