Hüvasti, 2222! Eestis on nüüd 95 saart rohkem

Maa-amet kaardistab iga kaheksa aasta möödudes Läänemere ja suurte järvede kaldajoone, mille tulemusel kasvas Eesti meresaarte arv 2222-lt 2317-ni. Eesti uus pindala on 45 335 km2.

Kaldajoone kaardistuse aluseks olid 2020. aastal Maa-ameti lennukiga kogutud aeropildid ja aerolaserskaneerimise andmed, millega täpsustus meresaarte arv ja ka Eesti pindala. Uue kaardistuse kohaselt kasvas meresaarte arv 2222-lt 2317-ni. „Läänemere kaldajoon on pidevas muutumises. Kaldajoont mõjutavad jääajajärgne maatõus, mille tulemusena maapind tõuseb, aga ka pidevad ranniku kulutus- ja kuhjeprotsessid, mis on eriti intensiivsed tormidega. Seetõttu tuleb aeg-ajalt kaldajoon uuesti kaardistada,“ selgitas Maa-ameti ruumiandmete osakonna juhataja Lea Pauts.

Uue kaardistusega täpsustus ka Eesti pindala, mis on nüüd 45 335 km2, seega vähenes pindala 4 km2 võrra. „Eelmine täpne ja kaasaegne kaardistus 2012. aastal andis meile teadmise, et pikalt kasutuses olnud pindala 45 225 km2 on oluliselt väiksem kui tegelikkus ja 2012. aastal mõõdeti Eesti pindalaks 45 339 km2. Nüüd on Eesti pindala 4 km2 väiksem kui senistes teatmeteostes kirjas ja tuleb harjuda uute ametlike numbritega,“ rääkis Pauts, kelle sõnul võib pindala nii väikese erinevuse selgituseks olla täpsem kaardistus ja veelgi parem lähteandmestik. Uus Eesti pindala ja saarte arv muudetakse teatmeteostes, vikipeedias ja mujal.

Meresaared kaardistatakse alates pindalast 100 m2, seisu- ja vooluveekogu saarte miinimummõõt on 20 m2. Uued saared on enamasti laiud, mida lisandub madalas rannikulähedases meres. Uued saared kohe endale kohanime ei saa. „Kas ja kuidas neid nimetama hakatakse, sõltub nende püsivusest, omapärast ja sellest, kas inimestel on vaja neid nimetada – näiteks sõpradele selgitada, kus käidi suvel kanuumatkal või talvel uisuretkel,“ sõnas Pauts.

Kaldajoon märgib pikaajalise keskmise veetaseme asukohta. Kahe kaardistuse vahel (2012 ja 2020) muutus Eesti kõrgussüsteem, Eesti liikus Kroonlinna nullilt Amsterdami nullile, kuid kõrgussüsteemi vahetus ei mõjuta kaldajoone asukohta. Siiski erinevalt eelmisest kaardistusest olid seekord kasutada täpsemad lähteandmed, sest merevee taset mõõtvad rannikujaamad on automatiseeritud ning kaasatud Eesti kõrgusvõrku. Parem veetasemete aegrea andmestik võimaldas Maa-ametil kaardistada kaldajoont arvestades paikkondlikke erinevusi, nii näiteks erineb keskmine veetase Narva-Jõesuus ja Hiiumaal pea 8 cm.