Vaadates rohkem kui sajandi vanuseid valgeid mände, võib ehk nii mõnelgi pähe torgata, et vaat see oleks üks väärt metsapuu.
Oma kodumaal Põhja-Ameerika idaosas Pinus strobus varasemal ajal seda oligi, Euroopast saabunud kolonistidele põhilisemaid ehituspuidu andjaid. Parasniisketel savikatel liivmuldadel on valge mänd kiirekasvuline, lausa meeter aastas.
Pole siis ime, et ka siinpool Atlandit loodeti temast majanduslikult kasulikku metsapuud. Nõnda istutati valgeid mände juba 19. sajandil ka Eesti aladel. Nii mõisaparkidesse kui ka metsa.
Tüvi jämedam kui meeter
Kuigi valge mänd talub erinevaid pinnasetingimusi, jääb ta ebasobivamates paikades meie kodumaisele männile alla. Siiski on parematel aladel tänini säilinud mõned üle-eelmise sajandi lõpukümnenditel istutatud puud.
Eesti kliima sarnaneb üsnagi USA kirdeosariikide omaga, mistap ookeanitagused tulnukad tundsid end siin vägagi koduselt. Kasvasid hästi, ei kartnud sajandi pakaseid ning on nüüdseks saavutanud märkimisväärseid mõõtmeid.
Parimaid näiteid leiab Jädivere pargist, kus mõne aasta eest mõõdeti uhkeima puu kõrguseks 43 meetrit, tüveläbimõõduks üle meetri. Mõni neist on elus seal praegugi. Üle muu parkmetsa tõusvad ladvad paistavad kätte läheduses kulgevalt Tallinna–Pärnu maanteeltki.
Hiiumaal Suuremõisa pargi lähistel kasvavad valged männid jäävad Jädivere hiiglastele mõõtmeilt pisut alla. Ent see-eest moodustavad lähestikku tõusvad tüvesambad muljetavaldava terviku. Seal mõrkjalõhnalises õhuliste kroonidega puistus tekib üsna ehe Apalatšidesse jõudmise tunne.
Sekka vedeleb suurejoonelise palgilasuna langenud tüvesid. Need olid siin sedasi maas juba sajandivahetuse paiku. Hiljem pole puistus suuremaid kadusid esinenud. Miks nood varem aga nõnda massiliselt alla vandusid? Ega mitte koorepõletikus hävinud? Võib olla.
Valge männi kõige kurjem vaenlane on roosteseen Cronartium ribicola. Algselt elutses see üsna tagasihoidlikult alpi seedermändidel. Kui Euroopasse toodi valged männid, leidis seen palju meelepärasema peremeestaime. Ning 20. sajandi algul jõudis seen ka Ameerikasse, pääsedes laastama valge männi metsi nende kodumaal. Ning tungis edasi ka USA lääneranniku teiste viieokkaste männiliikide kallale.
Päästmaks valge männi metsi, hakati sealmail hävitama sõstraid, terveid sõstraistandikke. Nimelt on sõstrad selle seene levikul vaheperemeesteks. Roosteseene eosed lendavad männilt sõstrale, läbivad seal teise arengutsükli, et siis tagasi männile minna. Puul tekib tugev vaigujooks, okkad kuivavad ja enamasti mänd hukkub.
Just seesama roosteseen on põhjuseks, miks valge mänd siinmail enam perspektiivne pole. Tõsi, kui läheduses sõstraid ei kasva (kes ütleks kui pikk peaks olema see vahemaa?), võivad valged männid elujõulisena püsida kaua. Eriti „hea“ vaheperemeestaim olla must sõstar.
Sobib pigem ilupuuks
Suuremõisa valge männiku naabruses leidub aluspõõsastikus magedaid sõstraid. Ent nähtavasti ei kujuta need endast nõnda suurt ohtu, kuna eakad suured valged männid on nüüd paari viimase aastakümne jooksul püsinud seal üsna puutumatult. Tunnevad end nõnda hästi, et annavad looduslikku uuendustki. 1990. aastail seda ei esinenud.
Peened viiekaupa kimbus okkad loovad õhulise võra, lisaks hiiglaslikud piklikud kuni 20 cm käbid.
Ent kui kõrval tehti lageraie ning kraavisüvendusega paranes senine ajuti liigniiskusesse kalduv pinnaolu, hakkasid männid järsku järglasi andma. Muuseas, on teooria, et alles pärast 70. eluaastat päris õige järelkasvu aeg pihta hakkabki. Suuremõisa puud olid selleks ajaks aga juba küllap üle sajandi vanad.
Säärane valge männi järelkasv on mõistagi ahvatlev. Nõnda tõin sealt 2018. aasta sügisel kuus tükki omale, istutasin igasugu sõstraist võimalikult kaugele kodumetsa tagaossa. Aga sõraliste kahju oli paraku juba ette aimatav. Üks kisti kohe juurdumata olekus üles. Praeguseks on alles vaid kaks. Üks neist tagasi näritud. Ainus pääsenu kasvab aga jõudsalt.
Ka Suuremõisa valge männi puistu servas on suur osa isekülvitaimi tagasi näritud. Mõni on siiski pääsenud, kõrgemad nii meetrised. On ka päris pisikesi tittesid.
Niisiis võib öelda, et hoolimata Eestis valitsevatest väga sobilikest kliimatingimustest, valgest männist meil suuremat loota pole. Ta on küll väga kaunis, ilupuuna suurepärane, levinud on ka mitmeid sorte. Peened viiekaupa kimbus okkad loovad õhulise võra, lisaks hiiglaslikud piklikud kuni 20 cm käbid. Aga aeda istutatult võib saatuslikuks saada sõstarde lähedus; metsas, sõstraist eemal ründavad paraku aplad sõralised.
Eks huvi korral tasub ju valget mändi istutada, lihtsalt prooviks, et ehk läheb õnneks. Siiski etem oleks kasvama panna hoopis makedoonia ehk rumeelia mänd (Pinus peuce). See viieokkaline ja samuti üpris pikkade käbidega reliktne männiliik elas jääaja üle Balkani mägedes. Tema on roosteseene rünnaku osas palju vastupidavam. Küll mitte täiesti immuunne, ent valgest männist kindlasti märksa perspektiivsem. Külmataluv on tema ka.