1944 vs. 2024 | Kõike märtsipommitamises hävitatut taastada ei saanudki, purustati valimatult kõike

Lõõmavas Tallinnas kiirustasid ühed varju, teised päästma oma või ettevõtte varandust. Baltisakslasest ettevõtja Ernst Conrad Sporleder ei teinud üht ega teist, vaid haaras kaamera ja ruttas jäädvustama brutaalset hävitustööd otse selle keskmes. 80 aastat hiljem vaatas Maalehe fotograaf Sven Arbet samadele kohtadele uuesti kaamerasilmaga otsa.

9. märtsi neljapäevane päev 1944. aastal oli Tallinnas juba kevadine, mitte väga külm, ent kuidagi kõle. Ilm oli selge, võis oodata kuuvalget ööd.

Sätiti nii kinno, kohvikusse kui teatrisse, sest kuigi õhust oli ohtu oodata, tulid õhuhäired enamasti hilisõhtul või öösel ja ikka nii, et jõudis veel varju. Kui siis kell 18.30 sireenid undama hakkasid, peeti seda esialgu proovihäireks. Eksitus selgus kiiresti ning peagi oli lahti puhas põrgu. Järgnevate tundide jooksul tabas Tallinna selline pommide laviin, mida varem polnud nähtud: õhtuse ja öise rünnaku käigus heideti linnale üle 3000 lõhke- ja süütepommi.