Margus Mikomägi: „Eisenstein“. Loominguline vingerdamine ja vangerdamine ellujäämise nimel

Eesti Draamateatris esietendunud „Eisenstein“ räägib maailmakuulsa Vene filmirežissööri valusatest valikutest Stalini diktatuuri päevil. Nüüdselt Venemaalt on pagenud nii näidendi autor Mihhail Durnenkov kui ka lavastaja Julia Aug. Üks neist elab Soomes, teine Eestis.

Lavastus „Eisenstein“ viis mõtted sundpagulusele. Kirjanik Karl Ristikivi meenus. Tema luuletus sisaliku teest lõpeb tõdemusega, et „kõigi teede pikkus ajas on üks“. Ristikivi põgenes Eestist Nõukogude võimu eest. Ta kirjutas siis: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, / kuigi me seda ei näe. / Iga mõte, mis tuleb ja läheb, / jääb kuhugi alles. / See, mis sa naeratades kinkisid, / võib kunagi otsa saada, / aga naeratus jääb.“

Mu meelest sobib see igavikuline luuletus ülihästi iseloomustama nähtud lavastust ja loetud näidendit.