Muhu mesinik: kas teate, kui palju tuleb mett müüa, et keskmist palka teenida?

Meeturg on kokku kukkunud. Ent kriis annab aja oma mesindamise eesmärgi, põhjuse, mahtude ja isiklike jõuvarude üle järele mõelda. Muhu mesinik Aimar Laugel on plaan paigas:

„Kord tuli jutuks mesinduse tasuvus ja arutasime ühe mesinikuga, kui raske on mesinduses kätte saada Eesti keskmist palka. Arvutasin: keskmine palk on 1868 euro bruto, kätte saab 1474 eurot. Palgafond oleks u 30 000 eurot aastas. Palju mett läheb vaja, et seda summat kokku ajada? Kui müüa mett 5 euro /kg, siis 6 tonni. Kui müüa 8 euro/kg, siis u 3750 kg. Reaalselt on võimalik saada 100 pere pealt 5 tonni mett.

Peale palga on ju ka muid kulusid. Kunagi sai arvestatud, et ühe mesilaspere peale läheb aastas u 65 eurot (sööt, vaha, raamid, ravi jne). Arvestame sisse ka pakendamiskulud, ca 1 euro kg kohta. Excelis sobib, aga kuidas reaalsuses? Ma pakun, et see arvutus on optimistlikum kui päriselus.

Päriselus õnnestub maal müüa ehk mõned tonnid 7–8 euroga kilost, aga edasi tuleb mängu hulgihind. See on langenud juba alla 3 euro/kg, kuulda on, et isegi alla 2 euro/kg on seda müüdud; Eesti mee omahind on u 4 euro/kg.

Mul tuttav hobimesinik peab ka kanu – müüs mune 1 euro karp, aga kui sisendite hinnad tõusid, tõstis hinda ja müüb nüüd 2 eurot karp. Ostetakse. Aga mee hinda tõsta ei saa, sest sissetuleva mee hinna surve on suur. Inimesed ostavad hinda. Mullune meetarbimise uuring näitab, et Tallinna ja Põhja-Eesti inimesed on nõus maksma eesti mee eest rohkem, et toetada mesinikke. Ülejäänud Eesti aga mitte – neil pole lihtsalt raha. Ja praeguse hinnaga ... eksisteerida saab, aga noortele mesindust elukutsevalikuks soovitada ei saa.

Kriisiplaan peab olema

Mul on peresid olnud kuni 300, viimased kaks aastat 100 ja nüüd tahan vähendada 50 pere peale. Selle mee saaksin müüdud ja miinimumpalga kätte. Minu kriisiplaan on selline, et 1. jaanuarist olen ma palgatööl.

Olen „sadamakapten“ ehk käin Roomassaare kaubasadamas öövalves. Täiskohaga. Öösel teenin miinimumpalka ja saan sotsiaalmaksud makstud, mesindusest püüan saada teise poole. Mul on viisaastaku plaan paigas, passin oma 50 perega, neid suudan töö kõrvalt mesindada. Hoian vaha ja mett, 150 pere tarud jäävad ootele. Paljud ilmselt passivad.

Nii kui tekib nõudlus mee järele, stardin uuesti. Niikuinii seisan tarude juures elu lõpuni, kasvõi keppide najal. Aga ELi turu kaitsest oleneb, kas ma kasvan uuesti suureks, 300 pere peale, ja ütlen poegadele, et tulge mesinikuks ... või ütlen neile, et kui te ei õpi, siis saavad teist mesinikud.

Kriis sunnib muutuma. Kui Olustvere hakkas mesinikke koolitama, oli põhirõhk tootjate ettevalmistamisel. Noori meelitati sellega, et hakkad mesinikuks, võtad 1000 peret ja saad muretult hakkama, talvel pikk puhkus ka. Aga praegu on ka proffidel keeruline. Eks peab Olustveregi mõtlema, kuidas edasi: kas tuleks mesinikele õpetada rohkem näiteks mee väärindamist?

Kas riigil peaks olema huvi kasvatada hobimesinikke, ehk jääb see liitude peale? Ma arvan, et hobimesindus, kuni 100 peret, lööb õitsema. Meepuudust niipea ei tule, seda tuleb kõikjalt sisse. Aga mesilasperede arv läheb alla. Paljud vähendavad praegu perede arvu, lähevad tööle, eriti kui on lapsed ja kohustused. Ja kui siis rohepöörde tuules põllumehed, kes toetuste nimel põllu äärde mesilasperesid tuua tahavad, ühel päeval avastavad, et polegi kedagi tuua, siis tuleb hakata taaslooma mesindussektorit koos vajaliku know-how ja inimestega. Elus on ikka nii, et probleemi hakkame lahendama alles siis, kui tuleb katastroof.“

Aimar Lauge jagas oma mõtteid ajakirjas Mesinik.