Puust sulepea otsa on torgatud metallist sulg. Ta kastab sule potti ja kirjutab ruudulisele paberile esimesed read. Paber on kollakas ja karedapoolne, koolivihikust välja tõmmatud. Käsi püüab kirjutada korralikult, et ei tuleks tindiplekke ega mahatõmbamisi. Mustandi jaoks pole paberit kuskilt võtta. Kõigepealt pealkiri

„Tere, klassiõde!

Suur tänu kirja eest, mis saatsid siia kauge maa taha!“

Kirjutab, et käib koolis, on ainuke eestlane kogu kooli peale. „Vene keelega on keeruline, aga Lomonossovi eluloo jutustasin juba ära ja sain nelja.“

„Ilmad on kaunis koledad, tuleb sageli vihma ja lumelobjakat ning hommikul järgneb tavaliselt külm. Kartulid võtsime ka üles, peaks meile aitama. Eks see kartul ole ka ainus kõhutäitja, ütlevad kohalikud. Algul ostsime põrsa, läks 100 rubla, aga see jäi taudi ja suri ära. Nii et saatus kiusab meid kõikjal kus saab...“

Ema Linda vaatab aeg-ajalt üle poisi õla, et kuidas kirjatöö edeneb. Ei ole sel poisil püsivust laua taga istuda ja sõnu ritta seada.

„Kirjuta-kirjuta! Kirjad aitavad eesti keelt elus hoida. Muidu oleme siin varsti venelased valmis!“

Viimane päev Eestis.