Igaüks võib olla mesinik: Eesti esimene mesinduse hobikeskus aitab alaga odavamalt alustada
(3)Peipsi ääres Põldmaa külas tegutseb Eestis ainulaadne mesinduse hobikeskus. Siin võib iga huviline endale mesilased adopteerida ja hobimesinikud saavad kasutada kogukondlikku mesindusinventari.
Mullu esimese täishooaja tegutsenud hobikeskuse loojal ja juhil Tauno Laasikul on tugev veendumus, et taolisel mesinikke ja mesilaste sõpru ühendaval formaadil on Eestis tulevikku.
Mitte sellepärast, nagu oleks see tulus äriidee, vaid sellepärast, et see on äge võimalus jagada rõõmu ühisest hobist ja mesilastest. „Ega koerapidamine ei tasu ka ära,“ muigab Tauno, „aga koeri ikka peetakse ja ikka meeldib koerapidajatele oma lemmikutest rääkida. Sama on meil mesilastega.“
Algus oli kole!
Tauno on MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköögi ellukutsujana üle kümne aasta toimetanud Peipsimaa kohaliku toiduga.
Kuna kogukonnaköögil on oma maad, kus paljudele Eesti ravimtaimedele kasvada meeldib, tekkis Taunol mõte, et neil maadel võiksid elada mesilased, kes kõik selle hea taimedelt kokku korjavad. Kuna ta mesilastest toona midagi ei teadnud, läks ta ABC-kursustele ja mainis omakandimehest mesinikule Tarmo Eresele nagu muuseas, et tal on ka plaan mesilased võtta. „Selle peale helistas Eres ühel päeval ja ütles, et nüüd on nad sul aias, hakka aga mesindamisega pihta.“
Tauno hakkaski: „Algus oli kole! Oli hirm mesilaste ja teadmatuse ees. Aga tänu Erese toetavale õlale sain alguse tõrkest üle. Ja taipasin kohe esimese aastaga, et mesilased on kõige ägedamad koduloomad, kes üldse olla saavad! Just ühe-kahe pere kaupa peetuna.“
2021. aastal rahastus lõpuks tuli ja möödunud aastal sai hobikeskus oma esimese täishooaja kogemuse.
Aga inventari ostma hakates nägi ta, et selle peale läheb maru palju raha, ja et see investeering paneb kangesti tahtma mett müüa. Kuid kuna ta oli kindel, et temasuguseid paari-taru-fänne on Eestis veel, siis kirjutasid nad Peipsimaa Kogukonnaköögis KÜSKile projekti ja küsisid mesinduse hobikeskuse inventari ostmiseks raha. Mõte oli teha keskus, kus hobimesinikud saavad mett vurritamas-pakendamas käia ega pea isiklikku inventari ostma, ja ka mittemesinikud saaksid omale mesilaspere adopteerida.
„Esitasime seda projekti kolm aastat, enne kui rahastuse saime,“ muigab Tauno. „Me olime kindlad, et see on hea mõte, kuigi saime ise ka aru, et äriplaanina tähendab see vaevu ots otsaga kokku tulemist. Et see on täpselt nagu setu talumehel: kevad käes, heinad otsas ja lehm ka surnud – tähendab, nulliga läbi talve.“
2021. aastal rahastus lõpuks tuli ja möödunud aastal sai hobikeskus oma esimese täishooaja kogemuse.
Lapsed adopteerisid mesilasperesid
Hobimesinike kõrval on keskuse teine sihtgrupp need, kes tahaksid mesilaste eest hoolitseda, aga oma õue pole. Kokku käis suvel hobikeskuses viis inkubanti, kellest igaüks sai kevadel oma vastutusele ühe taru koos mesilasperega. Nad tegid suve jooksul kõik, mis perega vaja teha oli, ja said sügisel endale oma isikliku mee.
Tekkis ka viis kooli, kes käisid külas kevadel ja tulid suve lõpul jälle. Siis said nad ise võtta välja meekärjed, need lahti kaanetada, vurritada ja endale purki villida ka. Meil on 30 lastekostüümi – terve klassitäis saab korraga tarude juurde!“
Täiskasvanud olid päris üllatunud, kui kiiresti mesindamispisik lapsi nakatada suutis ja mida kõike küsiti. Õpetajatega arutades otsustati, et tehaksegi nii, et pered jäävad nende klasside omadeks ja ka edaspidi käivad lapsed oma adopteeritud mesilasi hooldamas. Ja nii on neil klassis kapis kogu aeg oma mesi, mille purkisaamisele laps ise kaasa aitas, tehtud mesilaste poolt, kelle eluga iga laps kursis on. Kui tekib magusaisu, siis laps läheb ja võtab lusikaga ampsti oma mett!
Tasuks hobikeskuse inventari kasutamise eest jätab mesinik toodangust mingi osa keskusele. Tulevikus võiks hoones olla ka müügipunkt, ütleb Tauno. Et turistil oleks huvitav. Ja mesindusmuuseumi plaan on ka.
Tauno usub, et igas maakonnas – või miks mitte igas vallas – võiks olla mesinduse hobikeskus.
Ja see meemüük
Rasked ajad mesinduses hobikeskust ei kohuta. Alustamise projektirahad on neil nüüd küll investeeritud, aga hobikeskusel on oma toetaja – Peipsimaa Kogukonnaköök.
„Meil on kogukonnaköögil kange alkoholi valmistamise luba,“ muigab Tauno. „Ja oleme läbi arvutanud, et kui ei õnnestu mett müüa 10 euroga kilo eest, siis on kasulikum panna see mesi käärima ja teha temast joovastavaid jooke. Oma esimesele meejoogile tahtsin ametlikult nimeks panna Puskaris Lasicus, aga ei tohtinud. Tohtis nimeks panna: samagon. Niisiis on kogukonnaköögis müügil meesamagon õuntega (nimeks Eitohi) ja murakaga, nimeks Eivõi.“
Tauno ütleb, et väärtusliku Eesti mee odavalt müümine on kuritegu. Ta toob analoogia Peipsi sibulaga: „Peipsi sibula kilohind on 3 eurot ja see ei lähe alla, olgu muud sibulad kaupluses kas või kümme senti. Meil lihtsalt ei anta sibulat odavamalt! Kui tundub kallis, mine osta siis poest. Selline sirgeselgsus peaks olema ka meega. Kas mesinikel ei anna siis kokku leppida, et meekilo maksab 10 eurot ja sellest alla ei lähe?“
Artikkel ilmus täismahus ajakirjas Mesinik.
