Poole sajandi jooksul langes kuivendatud alal maapind keskmiselt 25 sentimeetrit, samal ajal ei vähenenud turbasse talletatud süsiniku kogus. Kuivendamine parendas oluliselt ka puude kasvu – kraavitatud aladel kasvasid suuremad puud ja nende biomassis sisalduva süsiniku tagavara oli kaks kuni kuus korda suurem võrreldes kuivendamata aladega.

Turba pikaajalise süsiniku tagavara seisukohast on oluline, kas surnud taimeosade kaudu mulda sisenev süsiniku kogus ületab sealt CO2 kujul väljuvat süsiniku hulka. Kuivendatud tingimustes võib küll turba lagunemine ja seega CO2 eritumine tõusta, kuid puude ja muu taimestiku jõudsam kasv võib seda kadu kompenseerida. Suurematelt puudelt lähtub suurem varisevoog ehk siis puudelt langeb enam okkaid, lehti, oksi ja muid osi, milles olev süsinik siseneb mulda.

Kuivendatud soomullal kasvavad lisaks mändidele väga hästi ka kased ja kuused.

Uurimuse muudab eriti väärtuslikuks selle pikk vaade – uuritud aladel rajati kuivendussüsteem 54 aastat tagasi. Enne kuivendamist oli uurimisala siirdesoo, praegu kasvavad seal kuusikud ja männikud vanuses 40–110 aastat. Sealne turbalasundi tüsedus on ligikaudu neli ja pool meetrit.

Kuivendatud tingimustes võib küll turba lagunemine ja seega CO2 eritumine tõusta, kuid puude ja muu taimestiku jõudsam kasv võib seda kadu kompenseerida.

Maapinna kuivendusjärgset langust mõõdeti samadest punktidest kümnendite jooksul kuus korda. Maapinna vajumine oli intensiivseim esimese 15 aasta jooksul, mil langus moodustas üle poole kogu vajumisest.

Meie regioonis on kuivendamine laialdaselt levinud võte metsade kasvu parandamiseks. Turvas tekib liigniisketes tingimustes osaliselt lagunenud taimse materjali ladestumise tagajärjel. Kraavide kaevamise järgselt veetase mullas langeb ja hapnik pääseb mulda. See soodustab turba lagunemist ja seni seal seotud toitainete vabanemist, mille tulemusel muutuvad olud puude kasvuks soodsamaks.

Kuivenduse mõju metsa kasvule sõltub mitmest asjaolust – kraavide sügavus ja tihedus, kuivendatava mulla omadused ja edasised majandamisvõtted. Seega soovitavad Dubra ja tema kaastöötajad sarnaste pikaajaliste uuringute elluviimist laialdasemalt ja erinevates tingimustes. Saadavad tulemused annaks olulist teavet, mis aitaks teha kaalutletumaid otsuseid turvasmuldadel kasvavate metsade kasutamise kohta.

Uuring ilmus ajakirjas Sustainability.

UPUTAMISKAVA

Uuringuid napib

Märgade metsaelupaikade ning kõdusoometsad tegevuskava on koostatud LIFE-IP projekti „Loodusrikas Eesti“ käigus.

Tegevuskava seab eesmärgiks, et 2030. aastaks on erinevaid metsaelupaiku on taastatud 13 000 hektari suurusel alal. 2050. aastaks on seatud eesmärk, et soodsas seisundis märgasid metsaelupaiku on säilinud ühtekokku 126 000 hektari. Tegevuste elluviimiseks on perioodiks 2023-2031 prognoositud 23,3 mln eurot.

Kavas nenditakse, et kahjuks võib leida vaid üksikuid märgade metsade süsinikubilansi uurimustulemusi (Uri 2017, Mander 2018).

Samuti tõdetakse, et Soome vastavad uuringud on vastuolulised ning pole Eestiga võrreldavad.

Märgade metsaelupaigatüüpide tegevuskava töögrupp:

Meelis Suurkask (koostaja), Taavi Tattar, Triin Amos, Nele Sõber (Keskkonnaamet)

Herdis Fridolin, Marika Erikson, Voldemar Rannap (Kliimaministeerium)

Asko Lõhmus, Raul Rosenvald, Anneli Palo (Tartu ülikool)

Mati Ilomets, Raimo Pajula, Laimdota Truus, Martin Küttim (Tallinna ülikool)

Kaupo Kohv, Priit Voolaid (RMK)

Kristine Hindriks (Regionaal- ja põllumajandusministeerium)

Liis Kuresoo (Eestimaa Looduse Fond)