ARVUSTUS | Raamat, mis pidi ühel päeval ikkagi ilmuma

Kui aus olla, siis mina küll tahaksin Vene aega tagasi, kirjutab Andrus Kasemaa oma raamatus „Au kolhoosikorrale!“, ja lisab, et tahab kogeda seda tunnet, kui oled kolhoosi liige selle hiilgeajal.

Millalgi pidi see juhtuma. See raamat ilmuma, ma mõtlen. Ja lettidele laotatama. Lõpuks ometi!

Viimast Andrus Kasemaad lugedes – pärast tema Loomingu Raamatukogus ilmunud „Vanapoissi“ – mõtlesin, et andku taevaisa autorile ikka jaksu edaspidigi künda seda va kirjavagu. Ja tema künnabki ning kesk kuldseid viljapäid ja kaera kahinal on ta jõudnud kommunismi viljastavatesse tingimustesse. Nimelt kolhoosiaega, kus kõik murdsid tööd teha, oli sööki ja oli jooki ja kus isegi sant hästi elas. Seda aega mäletavad paljud, ja need, kes ei mäleta ega tea, sest on juhtumisi hiljem sündinud, teada võiks, tuleks kasuks.