Mari Kartau: soofiilide sõjaplaan hävitab metsa

Seekordse Metsalehe teadusloost saame lugeda, et erinevalt meil levitatavast narratiivist on Läti metsad pärast kuivendamist süsiniku sidujad.

Eestis aga usutakse, et lisaks elurikkuse soodustamisele suurendab metsade uputamine ka nende süsinikutagavara. LIFE projekti raames koostatud märgade metsade tegevuskavas on peatükk ka süsinikubilansi kohta. Seal tõdetakse, et Eestis eriti palju seda asja uuritud ei ole.

Kava koostanud töögruppi ei kuulunud aga paraku ka need vähesed, kes seda teinud on. Tõsi, avalikustamisvoorus võeti arvesse ka mõningaid Eesti Maaülikooli teadlaste arvamusi. Asi seegi.

Turvast tekib hektarile aastas 1 mm paksune kiht, see tähendab 10 m³. Keskmine puidu juurdekasv hektari kohta aastas on 6–7 m³, kuid puit on ju märksa tihedam kraam kui turvas ning sisaldab seetõttu ka rohkem süsinikku. Lisaks sellele sisaldab süsinikku ka metsamuld.

Nii loodavadki Eesti rohepöörajad eurotoetuste klaashelmeste eest meie ühist loodusvara uputada nii palju kui kulub, et aga üleliidulised viisaastakuplaanid ära täita.

Tegevuskava süsinikupeatükk on justkui väga teaduslik, lihtsurelikele üsnagi mõistetamatu. Küll aga ei ole seal viiteid puidu süsinikubilansile, räägitakse peamiselt turbast ja mullast.

Kui selle kava alusel nüüd sadu hektareid ära uputatakse, siis ilmselt kunagi tõesti hakkab sinna tekkima see millimeetri kaupa kasvav turbamuld, aga puud, mis seal praegu kasvavad, surevad ju ära ja hakkavad mädanedes süsinikku emiteerima. Sellest asjaolust soofiilide sõjaplaan targu vaikib. Kui oleks olemas teadus, mis tõestab vastupidist, vaevalt seda vaka all hoitaks.

Metsade uputamist pole siin välja mõeldud. Seda on mõeldud legaliseerima Euroopa elurikkuse strateegia ning selle raames välja töötatud looduse taastamise määruse eelnõu, mille vastuvõtmine sel nädala Brüsselis küll kaheksa riigi vastuseisu tõttu määramata ajaks edasi lükati.

Vastavalt eelnõule on Euroopa eesmärk taastada loodus 30%-l maast. Ilmselgelt tihedalt asustatud Lääne-Euroopas seda teha ei saa. Nii loodavadki Eesti rohepöörajad eurotoetuste klaashelmeste eest meie ühist loodusvara uputada nii palju kui kulub, et aga üleliidulised viisaastakuplaanid ära täita.

Miks ei hakata loodust taastama asulates, tööstusaladel ega taristuobjektidel, kus see tõepoolest hävinud on? Seda tehakse metsas, mis nagunii pakub elupaiku liikidele ja seob süsinikku.

Oleks minu teha, siis alustaksin kogu maa taassoostamise protsessi just neist kohtadest, kus praegu mingisugust elurikkust ei ole. Kõigepealt võiks maha lammutada Tartu ja Tallinna ülikoolid ning kliimaministeeriumi ja keskkonnameti. Küll neile platsidele saaks vast vahvad rabad, kus must-toonekurg ning metsis segamatult patseerida võiksid!