Endokrinoloog Ülle Einberg: Eesti vajab laste rasvumiskliinikuid, probleem on ulatuslik
(37)20 aastat ülekaalulisi lapsi ravinud dr Ülle Einberg näeb, et kuna maapiirkondades on rahaliselt kitsam, teevad lapsed toidupoes kehvemaid valikuid.
Doktor Einberg on Tallinna Lastehaiglas töötanud 35 aastat. Endokrinoloogina on tema põhitöö esimest tüüpi diabeet, ent tänapäeval moodustab kolmandiku tööst tegelemine ülekaaluliste lastega.
Ta nendib, et vaatas möödunud sajandil Ameerika laste massilist rasvumist ega suutnud aru saada, kuidas pered oma lastega toime ei tule. USAsse loodi laste abistamiseks spetsiaalsed rasvumise kliinikud.
„Praegu oleme jõudnud niikaugele, et Eestisse tuleb analoogsed keskused luua. Lapsed ja pered vajavad keskusi, mis koondaksid spetsialistid ühe katuse alla,“ ütleb ta mõtlikult.
Möödunud sajandi lõpus oli tema hinnangul toitumine Eestis veel kontrolli all. „Ülekaalulisi kooliealisi oli umbes 10%. Nüüd on neid 30%. Ja kui midagi ei muutu, siis on neid peagi 50%.“
20 aastat tagasi avati lastehaigla juures ülekaalulistele lastele päevaravi. See kujutab endast kolmepäevast programmi, kus jagatakse lapsele ja tema perele infot ning õpitakse uut, tervislikumat eluviisi.
Teie juurde jõuab laps koos vanemaga, eks. Sest perearst on saatnud. Mida teie vastuvõttudel räägitakse, missugune pilt avaneb?
Jah, need pered võib jagada kaheks. On neid, kes on saanud väga palju infot ja abi perearstikeskusest. Nad teavad, et midagi tuleb ette võtta ja on motiveeritud edasiseks koostööks.
On ka neid vanemaid, kes tulevad ja ütlevad: perearst saatis, tehke midagi. Või ütlevad, et ärge tehke midagi, meie laps ei kaeba millegi üle. Vaatamata sellele, et lapsel on juba raske ülekaal.
Aga kui laps on natuke ümarik, priske? Ikka on ju selliseid. Kas peab siis kohe midagi ette võtma?
Me näeme aina rohkem ekstreemse rasvumisega lapsi. Kui paarkümmend aastat tagasi oli rasvunuid vähem, siis praegu võtamegi kolme päeva programmi neid, kellel on kehamassiindeksi järgi kindel rasvumine.
Liigne kehakaal on tervisele ohtlik. 2018. aastal tegime päevaravis viibinud laste seas analüüsi. 149 last oli jaotatud eri vanuserühmadesse. 5–9aastaseid oli 30, 9–14aastaseid oli 76, 15–19aastaseid 34. Kogu grupis leidsime kõrvalekaldeid 88,6% lastel.
Siin on vastus teie küsimusele: et natuke on paksuke, ei ole häda ju midagi. Aga tegelikult juba kõige nooremas vanuserühmas esines patoloogilisi kõrvalekaldeid 84,6%-l lastest. Sagedasemad kõrvalekalded olid kõrgenenud vererõhk, muutused vererasvade koostises, kõrgem veresuhkru näit jne. Liigne rasv ladestub organitesse, kudedesse. Lastel esineb sageli maksa rasvtõbi. On teada, et hilisemalt ohustavad ülekaalulist inimest insult, infarkt, vähk.
Ma ei saa öelda, et laseme samas vaimus edasi. Varem oli küsimus, et liiga vähe oli infot toitumise ja tervisliku elustiili kohta. Praeguseks hetkeks ma tõesti ütlen, et infot on, seda liigub ja kohati võib-olla isegi ...
... liiga palju?
Võib-olla liiga palju jah. Ja ma ei pea silmas lastespetsialistide antavat infot. Lastevanemates tekitab segadust, kui keegi soovitab mingeid eridieete lootuses, et nüüd läheb kõik väga hästi ja võib-olla alguses kaal ka langeb. Meie lastearstidena soovime, et toidulaud oleks mitmekesine, kvaliteetne ja ka kvantiteet oleks õige.
Kui tahame, et Eestis läheksid asjad paremaks, tuleb jälgida lapse tervislikku kehakaalu alates sünnist.
Kui naine ootab last, siis ta peaks jälgima oma toitumist. Ehk ei ole vaja omale liigseid kilosid koguda. Ei pea sööma kreemikooke, pirukaid jne. Kui naine võtab raseduse ajal kolmkümmend kilo juurde, siis see on ebatervislik. On muidugi haiguslikke seisundeid, mis võivad kaalu liigset tõusu põhjustada, kuid need on haruldased seisundid ja haigused.
Aga kui laps ei söö, ei saa teist ju nälga jätta. Iga ema õudusunenägu on see, kui tema laps nälgib.
Neid peresid ei olegi nii vähe, kes tulevad ka arsti vastuvõtule, ütlevad, et ta ei söö ju mitte midagi. Aga tegelikult on lapsel päris suur ülekaal.
Jah, on neid, kes on väga valivad ja vanematel peab olema palju kannatlikkust köögiviljade pakkumisega. Seda juba esimesest eluaastast ja väikelapseeast alates. Reeglina lapsed armastavad makaronirooga, aga sinna sisse saab peita porgandeid, brokolit jm. Kui esimene kord laps ei söö, siis tasub ikka uuesti pakkuda. Tavaliselt laps lõpuks harjub ja köögivilja maitse ei ole ebameeldiv.
Ei ole hea, kui laps harjub varakult sööma krõbinaid piimaga. Piim on kasulik, aga kõik krõbinad mitte. Laps saab palju suhkrut ja liiga vähe kiudaineid.
Mina ei ole ühegi toiduaine vastane, aga lapsed hakkavad kohe välja selekteerima, mis on magus, mis on hea ja krõbinaid söövad lapsed keelduvad hiljem pudru söömisest. Hommikusöögi küsimus on jutuks väga sageli. Kui laps on harjunud sööma putru ja võileiba, siis ta sööb neid. Aga kui tal on valida krõbinad või kohukesed, siis jäävad puder ja võileib kõrvale.
Mõistetav, loomulikult peaksin keetma ja vaaritama oma lapsukesele kasulikke roogi ja mitte soojendama nagitsaid, aga kust see aeg võetakse?
Õige tähelepanek. Me oleme kõik tegelikult sageli ajahädas, aga ka vähese ajaga jõuab midagi tervislikku teha. Kõik valmistoidud ei ole halvad, näiteks purgisupid.
Räägin peredele sageli, et vähemalt nädalalõppudel võiks kodus ise süüa teha ja kaasata sellesse lapsi. Koos söömisi võiks rohkem olla.
Hakklihakastet kartuliga?
Hakkliha ei ole halb toit. Sellest saab mitu erinevat toitu valmistada. Küll ma ei soovita osta külmutatud valmiskotlette, sest need sisaldavad liigselt suhkrut, soola, säilitusaineid, maitse- ja lõhnaaineid.
Kas vastab tõele, et maal on lapsed kogukamad?
Viimasest Tervise Arengu Instituudis valminud laste ülekaalu raportist saime seda teada.
Kui mõelda toidu peale, siis maal on samad kauplused mis linnas. Küsimus on teataval määral rahas. Ostetakse odavamat toitu. Krõbinaid, magusaid jooke ja ka odavaid saiakesi.
Varem olid maalapsed füüsiliselt aktiivsemad. Praegu see nii ei ole. Hommikul viiakse laps autoga kooli, trennivõimalused on piiratud. Linnas on sportimise võimalusi rohkem.
Hea oleks muidugi võtta keldrist juurikad ja aiast rohelist, aga mis sa teed, kui elad linnas?
Eestis on rohepööre palju kõmu tekitanud, ja mulle isiklikult kõik asjad selles ei meeldi. Aga kui mõtlen toitumise peale, siis see, et toit tuleb talust otse lauale, on hea.
Meie saame Eestis kõige rohkem toetada just seda, kust toit tuleb, ja mida n-ö toorem see on, seda parem. Kel vähegi võimalik, võiks väiketootjaid oma ostuga toetada küll.
Mõtlen, et 30 aastat tagasi mugisid kõik kõike, ei olnud mingit tervislikkust kusagil. Mis vahepeal juhtunud on?
Söödud toidukogused on läinud kahe- või kolmekordseks ja saadavat toiduenergiat ei kulutata päeva jooksul ära.
Mul oli teismeline noormees vastuvõtul. Ütles, et sööb tavalist toitu ja normaalses koguses. Joob kolm kruusi piima päevas, lõuna ajal tuleb koolist, teeb ühe võileiva. Hakkasin täpsustama. Selgus, et kruus on pooleliitrine. Ja võileib on terve suur lavašš koos juustu ja vorstiga.
Me ei kujuta endale ette, kui suuri koguseid lapsed tegelikult tarbivad. Ületoitmine võib alata varases eas ja kooli minnes on lapsel juba raske õigeid toidukoguseid ette kujutada.
Kas laste normkaalu saamiseks kasutatakse ka juba mingeid süste ja tablette?
Vähe. Peab olema meditsiiniline näidustus. Ja ega neid rasvumisevastaseid ravimeid palju ei ole, mida noorukitel kasutada. Kui elustiili muutused ei ole aidanud ja lapsel on tervist ohustav ülekaal, siis kasutame ravimeid.
Tahaksin lõpetuseks lisada, et osa ravimeid tõstavad kehakaalu. Näiteks muist epilepsiaravimeid, antidepressandid ja antipsühhootikumid. Sellega tuleb arvestada ja vajadusel oma raviarstiga nõu pidada.