„Ullastes, kus avastati Eesti esimesed šaakalid, räägiti paar aastat, et neil on ulguvad ja lühikese sabaga rebased,“ meenutab ulukiuurija Peep Männil esimesi Matsalu rahvuspargist saabunud teateid. Praeguseks on šaakal Eestis edukalt kodunenud. Inimesed teda kartma ei pea, pigem on põhjust tänulik olla.
Šaakal on Eestis üle 10 aasta elanud, aga kust ja miks ta saabus?
2013 tõesti tõestati, et šaakal on Eestis, aga kuna tegu oli kutsikaga, siis üsna kindlalt elas esimene pesakond Eestis juba aastal 2012. Aastal 2013 tõestati šaakali levik ka Lätis.
Aga kuna ta on varjatud eluviisiga, ei pruugita teda pärast ilmumist kohe märgata. Näiteks Ullastes, kus avastati Eesti esimesed šaakalid, räägiti paar aastat, et neil on ulguvad ja lühikese sabaga rebased. Keegi ei mõelnud, et äkki on uus liik Eestisse saabunud.
Euroopas on šaakal üsna kiiresti nii lääne kui põhja suunas levinud. Kliima on soojemaks läinud, lund on vähem, lumega periood lühem. Šaakal hea kohanemisvõimega liigina liigub ka kõrgemale mägedesse ja põhja poole. Šaakalit on Norras ja Soomes nähtud isegi teisel pool põhjapolaarjoont...
