Kuidas see kõik – või vähemalt osa sellest – niimoodi läks, räägib prantsuse lavastaja Léa Todorovi debüütfilm „Maria Montessori“.

Kahe naise lugu

Filmi peategelane oleks esialgu justkui hoopis Pariisi kurtisaan Lili (Leïla Bekhti), kes põgeneb Rooma, et varjata oma arengupuudega tütart Tinat seltskonna eest.

Lili, kes pärast ema surma peab oma erivajadusega lapsega ise hakkama saama, käsitleb tüdrukut idioodina, kes ei ole millekski suuteline. Sest niimoodi on talle öelnud arst ja ka tema mees, lapse isa, kes pere maha jättis. Tollel ajal oligi üleüldine suhtumine tõepoolest niisugune. Otsides Lilile kohta, jõuab naine haiglasse, kus töötab Maria Montessori (Jasmine Trinca). Ta ei taha last enda omaks tunnistada ja valetab, et too on õe oma.

Nähes, mismoodi Maria lastega toimetab ja kuidas tüdruk areneb, hakkavad Lili eelarvamused sulama. Kuid ikkagi häbeneb ta oma last: ühiskonna normid on nii tugevad. Maria Montessori väitis, et ka selliseid lapsi saab õpetada ja neid ühiskonda integreerida, nii et nad on võimelised oma eluga hakkama saama. Tal õnnestus seda ka tõestada. Lapsed õppisid tema meetodil lugema ja kirjutama ning jõudsid oma arengult tavalastele järele.

Puudega tütre ema Lilit, tuntud Pariisi kurtisaani, mängib filmis Leïla Bekhti.

Meestekeskne maailm

Filmis on liigutav stseen, kus lapsed teevad kõrge komisjoni ees eksami, olles Maria Montessori meetodil õpetatud. Selles stseenis on ühtaegu nii allasurumist kui ka lootust, et asjad saavad paremaks minna.

Aga au ei saa endale kogu töö teinud Maria, vaid hoopis Giuseppe Montesano, kellega koos ta töötab ja kellega tal on suhe. Mees soovib Mariaga abielluda, kuid Maria ei taha kellelegi kuuluda, ehkki neil on juba ka poeg.

Maria mõistab, et abielu korral omistataks tema töö ta abikaasale, kes saaks teda ka töötamast keelata. Kuid naine tahab teaduse ja oma kutsumusega tegelda nii, et ei sõltu kellestki. Ta õpib ja loeb palju ning loob omaenda meetodi puudega laste kasvatamiseks.

Toetades, õpetades ja ravides teiste lapsi, peab Maria oma pojast lahus elama, sest tollane moraal ei kannataks vabaabielu välja. Poeg kasvab maal, vanemad käivad teda küll sageli vaatamas, ent enda juurde ei saa võtta.

Ka Lili ei saaks oma ametit pidada, kui tuleks välja, et tal on laps, ja veel ka vaimupuudega. Samas nad mõlemad armastavad oma lapsi. Kahe naise vahele sugeneb mõistmine. Siin tuleb välja ka nende vastandlikkus – Maria, kelle tööd mehed tahavad ära kasutada, ja Lili, kes kasutab mehi ära, elades palju paremal järjel. Nähes Maria kimbatust meestekeskses teadusmaailmas, otsustab Lili talle oma maailma tutvustada. Haarates kaasa veel teisigi mõjukaid ja tegusaid naisi, leiavad nad jõudu ja võimalusi, et edasi võidelda.

„Maria Montessori“ / La Nouvelle Femme

  • Režissöör Léa Todorov.

  • Osades Jasmine Trinca, Leïla Bekhti, Pietro Ragusa.

  • Praegu kinodes.

Eelarvamuste murdja

1906. aastal hakkas Montessori pidama loenguid õpetajaks õppivatele üliõpilastele ja sai filosoofiadoktoriks. Tema pedagoogilise karjääri alguseks loetakse esimese laste maja (Casa del Bambini) avamist 1907. aastal Roomas San Lorenzos.

Montessorist sai ka naiste õiguste eest võitleja. Suur osa tema tööst oli seotud vaeste ja lastega. Montessori mõistis, et laste kasvatamine ja nende areng on pedagoogiline, mitte arstiteaduslik väljakutse, ning et last tuleb armastada ja tunnustada.

Et filmis mängivad lapsed, kellel ka tegelikult on puue, aitab see murda veel nüüdki valitsevaid eelarvamusi nende suhtes. Esitada neid lapsi filmi lõpustseenis klouniriietes on julge, aga samas kunstiliselt mõjus võte.

Leïla Bekhti, Jasmine Trinca Lili ja Mariana teevad head osatäitmised. Film on traditsiooniline, paiguti suure naisteadlase elulugu illustreeriv, ent näitab naiste olukorda 20. sajandi alguses laiemalt.

Maria Montessori suutis oma annet ja kutsumust järgida, sest tal oli julgust konventsioonidele vastu astuda, töökust ja visadust, ning ta jäi ajalukku, andes maailmale usku ja armastust nende vastu, kes teistest erinevad. Ta oli võimas naine, kes rajas teistele teed. Tema lugu on tarvis ikka ja jälle meelde tuletada.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena