„Tema ajal oli põllumeestel riigikokku veel asja.“ Vastaline ja vastuoluline maafilosoof Arvo Sirendi
(23)Arvo Sirendi – põllumees, teadlane ja poliitik. Veel ühe üllatavagi tiitli on kaasteelised täna 85aastaseks saavale Sirendile lisanud – agraarfilosoof.
„Arvo Sirendi on üks vähestest meestest, kelle kohta Eestis saab öelda „maafilosoof“,“ nendib ajakirjanik Margus Mikomägi, kelle agronoomist isa Sirendiga tihedalt läbi käis ja kes ka ise tänase juubilariga hästi tuttav. „Filosoofia on kõige alus ja minu meelest saab Sirendi sellest aru.“
„Filosoofia on mind alati huvitanud,“ on Arvo Sirendi ise tunnistanud oma biograafias „Eluraamat udupiltidena tagasivaatepeeglist“. „Mulle meeldisid igasugused varjatud vastuoksused ja mõistukujud, paradoksid, parafraasid, allegooriad...“
Nagu kõik muugi, algas ka tema filosoofiahuvi lapsepõlves. Lugemisega, raamatutest tsitaatide ja aforismide välja kirjutamisega.
Kooliajal oli Arvo kohalike raamatukogude püsikülaline, luges läbi kõik, mis saada oli. Juba pisut vanemana kasutas ta suvevaheajal teenitud raha jalgratta või ülikonna hankimise asemel loogika- ja psühholoogiaõpikute ostmiseks.
Igaks asjaks on õige aeg ja koht
Varase lapsepõlve veetis Arvo Sirendi Harjumaal Kuimetsa kandis, kus tema isa majandas oma venna talu. Kui aga saarlasest ema kodutalu tühjaks jäi, asus pere sinna ja mere taga algaski Arvo koolitee.
Poiss läks kooli aprillis kohe pärast seitsmeaastaseks saamist. Käis esimeses klassis kaks nädalat, siis läks suvevaheajale ja sügisel pandi teise klassi. Nii lõpetas ta Kuimetsa seitsmeklassilise kooli kolmeteistkümneselt.
„Mõtlesin kuhugi tehnikumi minna,“ meenutab Sirendi. „Mul ükskõik, kuhu, peaasi et võetakse vastu.“ Nii noori aga ametikoolidesse ei võetud. Lõpuks pääses noormees Ravila põllumajandustehnikumi, kus temast 17. eluaastaks koolitati bilansivõimeline raamatupidaja.
Vist tänu lugemusele oli noormehel juba kooliajal liigagi paljudes asjades isiklik seisukoht, mida ta tõe huvides kippus välja ütlema.
Raamatupidamine on mind ka veennud, et raha ei ole kõigi asjade tõelise väärtuse parim mõõt. Agronoomiast omandasin seda, et igaks asjaks on oma ainuke õige aeg ja koht – olgu külviks, hoolduseks või lõikuseks. Enneaegsus ja hilinemine läheb peaaegu alati kalliks maksma.
„Noorena arvasin, et tõde ainsana on tähtis ning igaühe õigus ja kohus on hoida end tõe positsioonil – välja arvatud ehk eksamitel, mil tuli ka läbi saamisele mõelda,“ räägib ta aastakümneid hiljem eneseirooniaga.
Paariaastasele tööle Haapsalu rajooni Tuleviku kolhoosis järgnes agronoomiaõpe Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA). Esimene valik olnuks orgaaniline keemia ja Tallinna Polütehniline Instituut (TPI), kuid hinded ei andnud välja, sest kaheaastast raamatupidamise tööstaaži tolleaegses Eesti suurimas kolhoosis ei võetud arvesse. 85 üritajat oli 15 kohale ja 12 võeti vastu staaži eelistusel.
„Kindlasti oleks aidanud protest, aga kooli ei tasu vägisi sisse trügida, pealegi olnuks häbi teha endale ruumi kellegi teise ja juba tuttavaks saanud saatusekaaslase välja tõrjumise teel,“ ütleb mees tagantjärele.
Oma haridustee kohta on Sirendi kokkuvõtlikult nentinud: „Õppinud olen raamatupidamist ja agronoomiat. Esimene on õpetanud, et materiaalses maailmas kõigel on oma hind... Aga just raamatupidamine on mind ka veennud, et raha ei ole kõigi asjade tõelise väärtuse parim mõõt. Agronoomiast omandasin seda, et igaks asjaks on oma ainuke õige aeg ja koht – olgu külviks, hoolduseks või lõikuseks. Enneaegsus ja hilinemine läheb peaaegu alati kalliks maksma.“
Õigeks kohaks osutus kokkuvõttes ka ka EPA-kool. Sirendi sõnul andis see talle hea stardi edasiseks karjääriks nii põllumajanduses, teaduses kui ka poliitikas.
Kursusevanemast erakonna esimeheni
Poliitikas on Sirendi tegutsenud kogu elu, kuigi ei alustanud kutselise poliitikuna. Nimelt valiti ta EPAs kursusevanemaks ja võeti sellelt kohalt ka maha, sest avalikus kõnes pidas Vabadussõja ausammaste lõhkumist kas metsluseks või barbaarsuseks. Sirendi mäletamist mööda teatas KGB-mees Valdur Timusk komsomolikoosolekul, et sellised arvajad on surmanuhtlust väärt. Ellu ja kooli jäämine ei olnud õnnelik juhus, vaid appi tuli kursusekaaslaste toetus.
Päris poliitika tuli hiljem. Eesti iseseisvuse taastamisega. Selle esimesel kümnendil oli Sirendi Maaliidu ja Rahvaliidu juht.
Staažikas mahepõllumees Juhan Särgava tunnustab Sirendit toonaste sammude eest. „Kui Sirendi tegi Maaliitu, siis oli põllumeestel riigikokku veel asja,“ ütleb ta. „Hiljem, kui ühineti, kadus põllumeeste osa ära. Tänu tema oskuslikule suhtlemisele ja huumorile läks palju asju valutumalt, kui oleks võinud – näiteks põllumajandusreform või Saku instituudi ümberkorraldamine.“
Sirendi võitles maainimeste esindatuse, Rahvaliidu põhimõtete ja säilitamise eest 2010. aastani.
Maalehe toonases arvamusloos kirjutas ta nii: „Ideaalid – vabadus, tõde, au, usutunnistus jm kõlbelised alusväärtused pole Rahvaliidule turukaup, mida saaks kui tahes kõrgete üksikliikmete huvides maha müüa või võõrasse programmi kuidagimoodi juurde sokutada. Kui meie ajaloos ligi sajand kestnud võitlus on meile püha, siis me ei müü ideaale olupoliitilistel eesmärkidel.“
Kümnend hiljem kirja pandud elulooraamatus vaatab ta neile aastatele rahulikult tagasi, tõdedes: „Kuigi olen sündinud Jäära tähtkujus, ei meeldi mulle ometi iga oinaga puksida.“
Suur soov saada teadlaseks
„Minu ainsaks teadvustatud ja pikaajaliseks sooviks on olnud saada teadlaseks, kusjuures huvialade mitmekesisuse tõttu ei tundunud teadusvaldkond väga oluline, kuid mõtlesin eelkõige loodusega tihedamalt seotud valdkondi,“ kirjutab Sirendi oma elulooraamatus.
Selle soovi täitmine, ametlik teadustöö algas 1967. aastal Kuusiku katsebaasis, kui Arvo Sirendi astus aspirantuuri agrokeemia alal. Ta meenutab, et juhendajaks oli Evald Raudväli – andekas teadlane, kel kogemused nii kodumaal kui Saksa DVs töötamisest.
Kandidaaditöö tegemine oli meeldiv ning ümbrus toetav, küll aga tehti isemeelsele teadurile raskeks selle kaitsmine Jelgavas Läti põllumajandusakadeemias: küll nõuti venekeelset tõlget, küll lükati tähtajad edasi.
„Kõndisin tund aega Lielupe jõe kaldal ja mõtlesin oma kanda võetud koorma heita jõe voogudesse. Jõudsin järeldusele, et jõe reostamine pole minu puuduliku vene keele oskuse pärast õigustatud,“ resümeerib ta pool sajandit hiljem.
1972. aastal lõpuks kaitstud kandidaaditöö kõlab väga tänapäevaselt, ja kui sealt puuduks üks kolmetäheline lühend, võiks arvata, et see on valminud viimase kümnendi jooksul – „Kaaliumi fiksatsioon, liikuvus ja omastatavus mõningatel Eesti NSV muldadel“.
Töö kirjutamiseks uuris Sirendi mulla ja väetiste kaaliumi omastatavust, kaaliumi mullavarude kujunemist ja bilanssi, erinevate kaaliumväetiste mõju saagile, kaaliumi mõju mikroelementide (magneesium, kloor, väävel) leostumisele. Need on teemad, mis praegu taas päevakorral.
Põllumajandusdoktori kraad omistati talle avaldatud teadusartiklite põhjal Jelgava põllumajandusakadeemia teadusnõukogu otsusega 2004. aastal.
Rahvamajandusakadeemias kursustel pakkus juhendaja talle vormistada lõputöö teema doktoritööks „Sissejuhatus ressurssoloogiasse ja ressursside süstemaatika“. Ka see teema on praegu sama aktuaalne ning veel enam päevakorral kui aastate eest.
Margus Mikomägi tunnustab Sirendit selle eest, et too mõistab, kui tähtis on põllumeestel teha koosööd teadlastega. „Ta oli mu isale tark sõber, oli teadlane. Mees, kellega sai nõu pidada.“
Sirendi tuge hindab ka Juhan Särgava: „Väga tark ja laiahaardeline mees. Kuigi ta on nõukogudeaegne kolhoosimees, pole ta olnud mahepõllumeeste ning talunike vastu kunagi vaenulik, vaid pigem toetav ja arusaav.“
Kuigi olen sündinud Jäära tähtkujus, ei meeldi mulle ometi iga oinaga puksida.
Raamat, mis tõi kriitikalaviini
Omamoodi doktoritööks võiks pidada ka Arvo Sirendi 20. sajandi Eesti põllumajanduse viieköitelist ajalugu, mis ilmus aastatel 2006–2010. Ta oli selle peatoimetajana otsast otsani läbi mõelnud ning viis asja lõpule, hoolimata takistustest, nagu finantseerimise katkestamine, raamatu ilmumise keelamine ja raamatute põletamise ähvardused. Oma sõnul on ta selles kirjutanud pea 900 lehekülge teksti.
Sirendi põllumajanduse ajaloole on teravalt ette heidetud kolhoosikesksust ja nõukogudeaegse põllumajanduse kiitmist, ka sovetlikku esituslaadi ja keelekasutust. Sirendi vastab etteheidetele järgmist: „Me ei saanud pidada õigeks, tõeseks ega ausaks aastate 1960–1990 põllumajanduse ja maaelu ühekülgse negatiivse käsitluse kinnistumist... Me nägime oma rahva toitmist kindlustavat põllu- ja farmitööd tänu ning tunnustust väärivana ka okupatsiooni ajal...“
Oma valikuid põhjendades toetub ta, nagu tavaliselt, autoriteetidele. Seekord Prantsuse teadlase Calude Delmas’ sõnadele: pole üht tõde, vaid on nii palju tõdesid, kui on südametunnistusi.
Viimastel kümnenditel on Arvo Sirendi ikka filosoofialainel. Ta on tegelnud pigem filosoofiliste süsteemide loomisega praeguseks viieosalise teoses „Kaheharuline inimaru ja mõtte hargnemine ehk Binaarseid opositsioone ja muid dihhotoomiaid“. Kõige lihtsamalt lahti seletatult on need arutelud vastanduste, vastandite ja valikute üle.
