FOTOD | Luisa Rõivas: ma ei kuulnud rindel kordagi, et võitlejad oleks alla andmas!

„Emotsionaalselt on raske mõista, kuidas saab üks naaberriik hävitada nii palju elu. Terveid linnu ja asulaid ju sisuliselt enam pole,“ ütleb Riigikogu väliskomisjoni koosseisus Ukraina rindepiirkonnas käinud Luisa Rõivas.

Ei ole teada ühtki teist riiki, mille parlamendisaadikud oleks varem võtnud ette külaskäigu rindepiirkonda, nagu Eesti Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon seda Ukrainale toetuse avaldamiseks tegi.

Koos vabatahtlike ühendusega 1Team1Fight käisid kolme päeva jooksul sõdurite juures väliskomisjoni juht Marko Mihkelson, aseesimees Henn Põlluaas ning liikmed Eerik-Niiles Kross ja Luisa Rõivas. Läbi sõideti suurem osa rindest, kokku ligi 1800 km.

93. üksiku mehhaniseeritud brigaadi „Holodnõi Jar“ video väliskomisjoni külaskäigust:

„Ukraina võitlejad olid meie külastuse üle positiivselt üllatunud ning tänulikud nii toetuse kui vabatahtlikega koos viidud abi eest. Kuude kaupa kahuritule all veetes on oluline teada, et nad ei ole oma võitluses üksi,“ sõnab Luisa Rõivas.

Reisi aitasid kokku panna kohalikke olusid tundvad vabatahtlikud, kuid plaanipäraselt päris kõik ei läinud, sest mõnigi sihtpunkt oli jäänud tule alla ning marsruut tuli jooksvalt ümber teha.

Lõivu võtsid ka viletsad teed. Kasutada tuli osalt põlluäärseid teid, mis olid liikumiseks paremad, kuid kõrvale kaldudes oli oht sattuda miiniväljale. Paratamatult tuli paaril korral purunenud rehve vahetada.

Kolme lapse emana jäid Luisa Rõivasele valusalt silma purustatud asulad, mis tähendab tuhandete perede hävitatud elu.

„Emotsionaalselt on raske mõista, kuidas saab üks naaberriik hävitada nii palju elu. Terveid linnu ja asulaid ju sisuliselt enam pole,“ kirjeldab ta. „Tuhandete kilomeetrite kaupa on linnad surnud. Raske on vaadata lapsi mänguväljakutel mängimas kui tead ja kuuled, et 15-20 km kaugusel toimub aktiivne sõda. Raske on mõelda, et kõike, mida on aastate jooksul inimesed loonud, tuleb uuesti alustada, kui üldse on kus või kellega seda teha.“

Väliskomisjon sai kahel ööl peavarju üksuste juures, vastaste tuld oli nii kuulda kui näha.

„Nägime arvukalt kohti, kuhu kedagi niipea ilmselt tagasi tulemas ei ole, aga ka fantastilist toitu pakkuvaid kohvikuid vaid 15 kilomeetri kaugusel rindest. Inimesed püüavad edasi elada, kuigi iga päev võib jääda viimaseks,“ kirjeldab Rõivas. „Õnneks ei kuulnud ma kordagi, et võitlejad oleks alla andmas, vaid öeldi ikka, et ainult võiduka lõpuni või surmani.“

Rõivasele ei olnud see esimene kord sõjas Ukrainat külastada, küll aga pole varem Kiievist kaugemale teekonda õnnestunud ette võtta. Kodused olid mõistvad, kedagi käigu vajalikkuses veenda ei tulnud.

Taavi Rõivas külastas ise Kiievit nädal varem, mil oli laiaulatuslik raketirünnak ning elas abikaasa visiidile väga kaasa.

„Poeg Herman soovib sageli uinudes, et Ukraina headel sõduritel oleks rohkem relvi ja nad võidaksid,“ sõnab Luisa Rõivas. „Kui sellest soovist rindel rääkisin, kirjutasid sõdurid Hermanile Ukraina lipule liigutavad tänusõnad.“

Rindel jäi silma, et vaja on kõike, laskemoonast toiduni. Küsitakse kõike droonidega seonduvat, samuti õhukaitset.

„Erinevalt mõnedest Lääne-Euroopa poliitikutest ei karda ma välja öelda vältimatut: see sõda peab lõppema Venemaa hävitava kaotusega ning vaba maailma kohus on Ukrainat selles aidata. Kui survestame Ukrainat loovutama Donetski või Luganski, tekib küsimus, kas järgmine on Narva, Daugavpils või Kuopio.“

Rõivas märgib, et peale rinde külastust on ühtaegu kergendav, aga ka rusuv tulla rahulikku Eestisse, riiki, kus kõik on hästi ja suurimaks mureks limonaadimaks.

„Me ei tohi muutuda mugavusriigiks, kus liitlaste või oma sõdurite polügonil tehtud pauk ajab inimesed protestima, sest see häirib nende rahu,“ ütleb Luisa Rõivas. „Ei tohi hetkekski unustada, et Ukraina Võrud ja Rõuged on rusudes. Sõja ärahoidmiseks on soodsaim viis toetada Ukrainat selles sõjas nii laskemoona kui humanitaarabiga, panustada Eesti riigikaitsesse ja liitlaste kohalolekusse. Kõik need koos annavad kindluse, et saame ka viie ja kümne aasta pärast elada rahus ja vabaduses.“