ARVUSTUS | „Tulnukas 2“ on nagu oma s*tt – jälk, aga ikka vaatad

Eesti film on nagu oma s*tt – jälk, aga ikka vaatad. „Tulnukas 2“ näitab selgelt, et see ütlus peab endiselt paika.

Olin kaheksa-aastane, kui „Tulnuka“ esimene jagu välja tuli. Peitsime end parima sõbraga puukuuri ja ahmisime algelisest nutitelefonist mahlakaid roppusi nagu vastkoorunud kaanid. „Tulnukas“ on tõeline kultusfilm, ja mitte asjata. Seda enam kurvastas, et sellele nüüd mingi veiderdav kibestunud järg otsa on tehtud, kus isegi ropendada enam ei osata.

Neile, kes veel vaadata pole jõudnud: UFOdega taevasse lennanud Valdis ilmub kodukohta tagasi, QR-kood laubal ja 20 aastat vanemana. Eestist on vahepeal saanud düstoopia, kus valitsevad homod ja vägivaldsed naised. Mehed on pehmod, tuubitud täis vaktsiine ja narkotsi. Kusagil on veel alles hääbuv underground, kes maapealsest hullusest just palju targem ei paista. Valdis on ainus, kelles veel vaba Eesti tahumatust järel on. Kas ka piisavalt, et midagi päästa?