Teadlased leidsid kahe mõõtmisaasta keskmisena erinevaid süsinikuvooge kokku võttes, et kuivendatud mets on süsiniku siduja ning kuivendamata soo süsinikuneutraalse lähedane ökosüsteem. Märjalt alalt lendus metaani oluliselt enam kui kuivendatud alalt. Kuivendatud mullal kasvav mets koosnes kahest eriilmelisest osast, millest hõre männik sidus süsinikku tõhusamalt kui tihedam sookase–kuuse segamets.

Süsinikdioksiidi (CO2) mõõtmised näitasid, et kraavitatud turvasmuldadel kasvavad metsad olid selgelt selle gaasi neto sidujad, kuid kuivendamata alalt väljuvad ja sinna sisenevad CO2 vood olid suurema osa aastast enam-vähem tasakaalus. Kuivendamata alal oli ka mulla CO2 emissioon märksa tundlikum mullatemperatuuri tõusule. Sellest järeldavad Tong ja kaasautorid, et tulevases soojemas kliimas võib kuivendamata turvasmuldade süsinikutagavara stabiilsus olla haavatavam kui kuivendatud aladel.

Kuivendatud ja kuivendamata turvasmuldade süsinikuvoogudes mängib väga olulist rolli teine kasvuhoonegaas metaan (CH4), mis on ligi 30 korda suurema kliimat soojendava potentsiaaliga kui CO2. Kuigi kuivendamata ja kuivendatud alad olid mõlemad aastastes arvestustes CH4 emiteerijad, siis kuivendamata alalt eraldus seda tunduvalt rohkem. Eriti suur oli CH4 emissioon märjalt alalt suvekuudel, mil kolme aasta keskmisena ületas see kuivendatud ala vastavat näitajat 27 korda.

Teadlased leidsid kahe mõõtmisaasta keskmisena erinevaid süsinikuvooge kokku võttes, et kuivendatud mets on süsiniku siduja ning kuivendamata soo süsinikuneutraalse lähedane ökosüsteem.

Kuivendatud aladel CH4 heites aastaajalisi erinevusi ei ilmnenud ning selle gaasi osakaal kogu süsinikubilansis oli tühine. Autorid viitavad varasematele uuringutele, mis näitavad, et turvasmullad, kus põhjavesi on sügavamal kui 30 sentimeetrit, on metaani sidujad.

Tong ja tema kolleegid mõõtsid ka vees lahustunud süsiniku väljakannet uurimisalade muldadest. Aastate keskmistena oli see suurim kase–kuuse segametsas, mille põhjusena toovad autorid välja kaskedelt langeva lehevarise kiirema lagunemise võrreldes mändidelt tuleneva varisega. Kuivendamata soo ja kuivendatud männiku mullast lähtus sarnases suurusjärgus vees lahustunud erinevates vormides süsinikku.

Autorid nendivad, et kuigi avaldatud uuring keskendus kogu ökosüsteemide süsinikubilanssidele, ei anna see hinnangut turbasse seotava süsiniku koguse muutuste kohta. Tong ja kaasautorid viitavad seejuures varasematele uuringutele, mis näitavad, et suurema toitainete sisaldusega kuivendatud turvasmullad võivad olla süsiniku kaotajad, samas kui kasinama toitelisusega süsiniku neelajad.

Metaani vood mõõdetud aladelt süsinikuekvivalendis. Kriipsud x-teljel tähistavad kuid. Erinevat värvi graafikud tähistavad erinevate alade metaani graafikuid. Roheline – kuuse-kase puistu, hall – männik, kollane – soo.

Uuritud kuivendatud soo ehk kõdusoo mets, mis paikneb Rootsi põhjapoolses osas Vindelnis, on kujunenud ligikaudu 130 aastat tagasi siirdesoosse rajatud kraavide kaevamise järgselt. Metsa kasvanud ala koosneb hõredamast männikust, kus alustaimestikus domineerib turbasammal ja tihedamast sookase–kuuse segapuistust, kus kasvamas mustikad ja pohlad. Vaatamata kuivendusest möödunud pikale ajale, ei ole puistuid kunagi majandatud ning kraavitus toimib senini. Männiku tihedus ning puidu tagavara on ligikaudu kolm korda väiksemad, kui kase–kuuse puistus. Keskmine turba tüsedus oli männikus 142 ± 13 ja kase–kuuse metsas 65 ± 7 sentimeetrit.

Kuivendamata, looduslikus olekus võrdlusala on toitainetevaese turbaga soo, kus teiste liikide seas kasvamas tupp-villpead, turbasamblad, tarnad, kukemarjad.

CO2 ja CH4 voogusid atmosfääri ja ökosüsteemi vahel mõõdeti turbulentse kovariatsiooni (ingl k eddy-covariance) meetodil ning lisaks spetsiaalsete kambritega otse mullalt. Vees lahustunud süsiniku koguseid mõõdeti kaevudest, mis paiknesid kõikidelt aladelt väljuvates kraavides.

Uuring ilmus ajakirjas Global Change Biology.