VISIOONIKONVERENTS | Metsadebatt vajab vähem sõnu ja rohkem arvutusi
Poliitikute debatis jäi kõlama mõte, et ökohüved tuleb hinnastada ning vastavalt sellele otsustada, kui suures ulatuses eelarve loodust kaitsta võimaldab. Alustada tuleb õiglastest kompensatsioonidest maaomanikele.
Metsanduse visioonikonverents 17. aprillil Tartus lõppes poliitikute paneeldiskussiooniga, kus arutleti, kuidas oleks võimalik nii, et mets on majandatud, rahvas rikas, omanik rahul ja loodus hoitud. Sõna said Annela Anger-Kraavi (AAK) Parempoolsetest, Heiki Hepner (HH) Isamaast, Hanah Lahe (HL) Reformierakonnast, Rain Epler (RE) EKREst ja Tiit Maran (TM) sotsiaaldemokraatidest. Vestlust juhtis Johannes Tralla.
Mida oleks metsanduses vaja kiiresti muuta?
AAK: Parempoolsed kaitsevad vajadust anda omanikule tagasi vabadus otsustada, mida ta oma maaga teeb. Iga inimese põhiseadusest tulenev kohustus on hoida loodust, miks me siis inimesi ei usalda?
HH: Pole õige loota, et Eesti muudab maailma, kaotades samas oma rahvuslikud huvid.
HL: Tuleb leida konsensus. Tundub et eesti on loodusrahvas, aga kokkulepet näiteks metsanduse arengukava osas saavutada ei suudetud. Eesti kliima soojeneb kiiremini kui mujal. Lahendus on poliitikute käes. Kolmas ja erasektor tahaksid muutusi, mida aga ei ole, on regulatsioonid. Ka Euroopa tasandil ei olda roheleppe täideviimisega rahul.
RE: Metsandus ja põllumjandus töötavad iga päev koos loodusega ja just neist on kujundatud vaenlane, see on vale ja ebaõiglane. Kui me demokraatlikult otsustame loodust kaitsta, siis tuleb see omanikule kinni maksta. Kui võidab see leer, kes tahab kõik metsa kaitse alla panna, siis järgmisel aastal selgub, et raha saab otsa ja pendel liigub tagasi. Kui raha ei ole piisavalt, et omanikele maksta, siis ei saa ka piirata.
