Mari Kartau: Kliimaärevus vajab hinnalipikut

Kriise on mitmesuguseid. Näiteks sõda on reaalne – kuulid vilisevad, pommid kukuvad, inimesed surevad. Kliimakriis aga on imaginaarne – kuigi alati on juhtunud loodusõnnetusi, siis otsene oht meie kõigi elule on kusagil tulevikus.

Ökokatastroof on ennustus. Ennustused võivad täituda või mitte. Igaühe vaba valik, millist ennustust uskuda. Vähemalt seni on see demokraatlikus ühiskonnas nii olnud.

On teadlasi, kelle teooriad toetavad maailmalõpuvisiooni ja on ka neid, kelle uuringud seda ei kinnita. Nii on ka looduse taastamisega.

Pole vahet, milliseid teaduslikke argumente ökoloogid esitavad – metsamajandajad ei nõustu iial mõttega, et nende hoole ja armastusega kasvatatud ja hooldatud metsadele vesi peale lastakse. Samuti ei hooli ökoloogid sellest, kui metsateadlased tõestavad, et ka kuivendatud metsas on elu ning süsinik, nemad tahavad ikka loodust taastada. Sest „taastamistööde kaudu on Eesti majandusse toodud kümnete miljonite eest Euroopa Liidu raha, sest neid viivad läbi meie omad firmad.“

Vaidlus võib jätkuda lõputult, olgu Metsalehe veergudel või kusagil mujal, kumbki osapool sellest oma seisukohti ei muuda.

Seega, tegu on sügavalt usuküsimusega, mis tähendab, et määravaks on siin mitte faktid, vaid väärtused. Mis omakorda annab teatepulga poliitikutele – nemad peavad välja peilima, mis on rahva jaoks väärtuslik ning vastavalt sellele otsustama.

Senised katsed ökohüvesid hinnastada sarnanevad laste poemänguga, kus vääringuks on puulehed.

Poliitikutele on teadus vaid üks narratiiv lõputus lobistide diskursuses. Nende jaoks on kaks tõelist argumenti – hääled ja eelarve.

Kui seni sai rohenarratiiviga päris korralikult valijaid, siis nüüd hakkab see paradigma murenema. Euroopas on maarahvas tänavatel ja Euroopa ülemkogus arutatakse uusi prioriteete ning kliimaärevus nende hulka ei kuulu. Eesti metsaomanikud plaanivad mai lõpus tänavatele tulla ning ka ülejäänud rahval on kõrini kõrgetest energia hindadest, kasvavatest maksudest ja mõistusevastastest avaliku sektori kulutustest.

Need, keda valitakse, peavad hakkama eelarvet tasakaalustama ning on peagi sunnitud tõdema, et rohkem makse tõsta pole võimalik. Kui majandusest maksutulu ja riiki investeeringuid ei tule, siis me läheme pankrotti. Eurotoetused vaid pikendavad agooniat.

Ökoloogid ja keskkonnaaktivistid räägivad küll eelseisvast katastroofist, looduse mõõtmatust väärtusest ja rohemajanduse konkurentsieelistest, aga kõik need on pelgalt ennustused. Senised katsed ökohüvesid hinnastada sarnanevad laste poemänguga, kus vääringuks on puulehed.

Poliitikutel on nüüd valida, kas mängida nendega edasi või hakata rohemeetmeid päriselt hinnastama ja teha kindlaks, kui palju looduskaitset me saame endale lubada. Alustada võiks maaomanikele õiglaste looduskaitsepiirangute kompenseerimisest, juba see näitaks ära, et elame üle oma võimete.