Urmas Vadi raamat – otsekui oma perekond

Tähelepanu! On tabatud eestlase sügavaim olemus: armastus ei vaja sõnu. Või vajab?

Milleks sõnad, nii tarbetud ja tühjalt kõlisevad, sest lakkamatu hoolitsemine ja mure näitavad juba iseenesest ära, kui oluline on teine inimene. Või kui sõnad ka tulevad, siis küll armastuse egiidi all, aga ikka kuidagi valesti, stiilis „kui ema nüüd ära sureb, siis teie, lapsed, olete süüdi“ või „eks sul ole aeg lapsi saama hakata, vanus on sealmaal“.

Tuleb see kõik ju otse südamest, mõjub aga nagu nätakas vastu silmnägu. Trauma kogu eluks, nagu öeldakse.