Draamateatri säravad publikuteenindajad: oleme absoluutselt kõiki lavastusi näinud, korduvalt!

Kes armastab teatris käia, teab hästi, et Eestis on üks teater, kus kogemus publikuteenindajatega on elamus omaette. Draamateatri publikuteenindajad on säravad daamid, kes teevad tuju heaks juba siis, kui skaneerivad su pileti, ja veel paremaks siis, kui saadavad su saali.

Artikkel pärineb Maalehe Eakate Festivali kogumikust. Loe lähemalt: Eakate Festival 2024

Nemad paigutavad garderoobi ka su üleriided ja ajavad sinuga juttu, kui neilt kava ostad. Nad on alati nii sõbralikud ja rõõmsameelsed ning pakatavad sellisest elutarkusest, et Draamateatris käies on alati tunne, et tahaks nendega kohe pikemalt jutustada. Seda me nüüd teemegi.

Istume maha koos nelja Draamateatri publikuteenindajaga – Maie, Eve, Veera ja Urvega. On pärastlõuna, õhtuse etenduseni on veel aega, aga daamid on juba oma kaunites kostüümides ja näevad suurepärased välja.

Kui kaua te olete Draamateatris publikuteenindajana töötanud?

Eve: Mina olen Draamateatris tööl 2005. aasta 1. detsembrist. Mul jookseb siin 19. aasta ja hirmsasti tahaks 20 aastani välja jõuda. Mu isa oli Töölisteatris lavainspektor, nii et ma olen teatrilaps, etendustega üles kasvanud.

Veera: Mina olen siin meist kõige vähem olnud, sügisel saab alles kolm aastat.

Urve: Minul samamoodi läheb tegelikult kolmas aasta. Aga ma olen siin varem ka olnud, stuudio ajal (Eesti NSV Teatriühingu lavakunstistuudiod, lühemalt ETÜ lavakunstistuudiod, olid aastatel 1961–1971 Tallinna Draamateatri ehk ETÜ Tallinna Stuudio ja Vanemuise teatri ehk ETÜ Tartu Stuudio juures tegutsenud õppeasutused – toim).

Maie: Las ma nüüd mõtlen... Mina alustasin siin 3. märtsil 2008.

Aga kust te tulete? Milline oli teie karjäär enne Draamateatrit?

Urve: Mina olen olnud pikka aega fotograaf nii ateljees kui ka mujal, see on olnud loominguline osa minu tööst. Olen teinud ka igasugu muid asju, olen õppinud massaaži ja psühholoogiat ning inimesi nõustanud... Ütleme nii, et igav elu ei ole olnud.

Maie: Ma pean ütlema, et mul on just selles mõttes igav elu olnud. Olen Tartu Ülikooli lõpetanud majandusgeograaf, pärast ülikooli läksin tööle EKE Projekti (EKE Projekt oli projekteerimisinstituut Eesti NSV-s. Instituut koostas põhiliselt Eesti kolhooside, sovhooside ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete ehitiste projekte – toim) ja jäingi samasse kohta ning läksin sealt pensionile. Kui pensioniaeg oli juba käes, kutsus mu klassiõde mind Draamateatrisse – ta oli juba ise siin tööl. See oli meeldiv koht, kuhu tulla.

Veera: Mina alustasin Eesti Televisiooni Telefilmis, siis töötasin Tallinna Kultuuriülikoolis kümme aastat, olen töötanud ka lilleseadjana ja 20 aastat olin klienditeenindaja aknafirmas. Siis, kui pensioniaeg juba käes ja ülegi oli, mõtlesin, et oleks hea jälle olla sellise koha peal, kus saaks kultuuritööd teha, ja saingi Draamateatrist ühe töötaja kaudu soovituse siia.

Eve: Ka mul on kirju elu olnud. Olin pärast kooli Rahva Raamatus müüja ja kuna olin kõige noorem, pandi mind koolidesse õpikuid müüma, sest tollal, 50ndate lõpus oli nii, et Rahva Raamat viis koolidele õpikuid. Siis tuli ETÜ lavakunstistuudio ja osalesin seal. Meie tunnid toimusid praeguses kammersaalis. Pärast kooli sain tööle Eesti Tööstusprojekti ja seal hakkasin ise õppima – ma olengi iseõppija – ning lõpetasin seal vaneminsenerina. 16 aastat olin seal.

Olen veel töötanud Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudis, mis oli Ehituskomitee all, samuti Ennistuskoda Kanutis, kus restaureeriti museaale. Kui jäin pensionile, hakkas meie endine piletöör Ester Purje, kes elas mu kõrvalmajas, ajama, et tule Draamateatrisse. Tol ajal oli veel ämm minu hooldada, aga kui novembris 2005 pidi ta saatma parematele jahimaadele, tulin kohe 1. detsembril siia tööle. Ester ütles, et piletööriks praegu ei saa, aga all garderoobis on vaba koht, kuna sealne proua murdis käeluu ja nüüd on vaja ruttu-ruttu sinna uut töötajat. Olingi peaaegu aasta otsa garderoobis, sest tol ajal oli garderoob omaette üksus, oma juhi ja graafikuga. Aasta hiljem jäi siin üleval koht vabaks. Esimene tööpäev oli mul raske – siin on 16 ust ja mulle ei meeldinud ning tahtsin alla tagasi... Aga harjusin ära ja hakkas meeldima ning siin ma nüüd olen.

Te käite kindlasti ise ka palju etendusi vaatamas. Kas vaatate kõik ära?

Veera: Me ei vaata mitte ainult kõiki uusi, vaid me vaatame kõiki korduvalt, sest istume etenduste ajal saalis.

Mis on teie lemmik praegu Draamateatri mängukavas olevatest lavastustest?

Maie: Minul on ikka see kuulus „Lehman Brothers“. See on tõesti nii hea. On inimesi, kes on käinud seda viis korda vaatamas.

Eve: Tõesti, millised näitlejad ja millised karakterid seal on! Ja tooksin veel välja „Erakõnelused“ – kes tahab saada tõelist näitlejaelamust ja teksti andmise rõõmu, siis see, mis Riina Maidre seal teeb, pole lihtsalt võimalik. See lihtsalt surub su sinna saali kõvasti vastu istet. Lugesin täna meie lehte, seal on Maidrega pikk intervjuu – kui loed selle läbi, saad veel rohkem aru ja imetled tema mängu. Ta on nii orgaaniline!

Maie: Praegu on meil kaks etendust, kus peaosades kaks suurepärast naist: Riina Maidre „Erakõnelustes“ ja Marian Eplik „Kollases tapeedis“. „Erakõnelused“ on Ingmar Bergmani näidend. Bergman on ju üldse omaette ooper – seda on raske mängida ja raske ka mõista.

Eve: On inimesi, kes ei tulegi seda vaatama – ütlevad, et ma ei saa ju aru sellest. See läheb nii süvitsi sulle hinge ja hingest läbi, et mõni võib-olla ei suudagi seda vastu võtta...

Veera: Mina tooksin veel välja „Macbethi“ – seda vaadates sa ei saa lihtsalt pilku pealt ära, sa pead kogu aeg vaatama. Veel meeldib mulle väga „Café Théâtral“, aga sellega on mul ka selline kogemus, et üks proua läks poole etenduse pealt ära ja ütles, et ta ei tule enam Draamateatrisse, sest see on tema arvates alla käinud, et sellist jama mängib.

Maie: Sama ütles keegi ju „Antigone“ kohta!

Veera: Jaa, need on need üksikud juhtumid, kus keegi pettub.

Urve: „Café Théâtralis“ on unistused, sügavad emotsioonid ja fantaasia... Ja issand, Tõnu Kark seal – kuidas ta mängib! Ma ei saanud samamoodi selle etenduse ajal silmi lavalt pöörata. Ja mida Rein Oja seal oma kätega teeb, need käed rääkisid nii palju...

Maie: Tema kohalolek selles etenduses oli nii võimas.

Veera: Sama võimas oli Rein Oja ka „Amadeusis“.

Maie: Viimastest lavastustest meeldib mulle väga veel „Eisenstein“ – see, kuidas Taavi Teplenkov seal mängib, on fantastiline!

Veera: Britta Soll on ka „Eisensteinis“ vapustav. Kui vaatad etendust mitu korda, siis alati leiad midagi uut. Kõik on muutumises.

Aga mis on teie lemmiklavastused Draamateatris läbi aegade?

Eve: Minule jättis väga sügava mulje nii näitlejate kui ka lavastuse poolest „Augustikuu“.

Maie: Kunagi väga ammu oli lavastus „Pühajärv“ – issand, kui hea see oli.

Eve: Ja „Ema Courage ja tema lapsed“... No me võiks jäädagi neid loetlema.

Maie: Mõni tükk jääbki igaveseks kummitama.

Urve: Mingid momendid – keha liikumine, hääl – need jäävad nii selgelt meelde.

Maie: Me kõik armastame teatrit. Eks see olegi nii, et kui ei ole teatri vastu huvi, siis ei ole küll mõtet siia tööle tulla. Südamega peab asja juures olema.

Aga teatripublik – kas nemad on ka alati südamega asja juures? Või helisevad vahel telefonid etenduse ajal?

Eve: No ikka juhtub. Aga õnneks väga harva. Vahel inimesed küsivad, et kas nad võivad saalist välja minna natukene enne etenduse lõppu, sest viimane buss tuleb, siis ma muidugi ütlen, et kui on väga tarvis, siis minge.

Veera: Etenduse vaheaja lõppedes kohvikust saali tagasi jõudmisel ei tohiks hilineda. See häirib näitlejaid ja segab publikut. Samamoodi on vahel probleem, kui inimesed jõuavad liiga hilja teatrisse. Saabuvad viimasel minutil ja ütlevad, et teil ei ole ju kuhugi parkida. See aga ongi ju kesklinna probleem.

Maie: Teine moment on see, kuidas saada inimesed pärast esimest vaatust õigel ajal tagasi saali. Teine vaatus algab, aga inimestel on nende joogid veel pooleli. Pudeli veega võib saali minna, aga klaasiga mitte.

Eve: Ja siis üritavad nad klaase mõnikord peita, aga ma seisan kõrval ja näen, et neil on need käes. Siis ma ütlen, et jooge oma jook väljas ära ja siis lähete sisse. Ja ikkagi juhtub seda, et kui mul etendus lõpeb, siis näen, et oi, neid tühje klaase on saalis siin ja seal.

Maie: Mina pean nüüd rääkima ühe toreda loo. Meil käis teatris üks väga tuntud kooliisa, kes tahtis joogi saali kaasa võtta. Ma siis palusin teda, et olge hea, jätke jook siia kohvikusse. Ma olin esimesel rõdul tööl ja kohe mu kõrval oli esimene loož. Kui läks pimedaks ja etendus oli kohe algamas, nägin, et loožiuks läks lahti ja sealt libistas end vaikselt sisse seesama koolipapa, muidugi koos pokaaliga. Mul oli temast kahju ega hakanud talle seda häbi tegema ja jooki konfiskeerima. Aga siis, kui etendus lõppes, ruttasin tema juurde ja vaatasin talle silma sisse, kui ta klaasiga oma loožist tuli. Tal oli tõesti nii häbi selle pärast, aga mul oli naljakas – eluks ajaks ajab naerma.

Eve: Mul oli hiljuti midagi sarnast. Viimasel „Skalpelli“ etendusel oli nii, et etendus oli algamas ja siis tuli üks mees saali konjakiklaasiga. Küsisin, et kuhu te siis niimoodi lähete, konjakiklaas käes. See konjakilõhn oli nii tugev. Tahtsin siis temalt seda klaasi kohe ära võtta, aga tema ütles, et oota, ma rüüpan selle siis kohe ära – nii ta tegi ja kõik läks hästi. Aga mõtle, inimene tahtis teise ritta istuma minna oma konjakiga, sellise tugevalt lõhnava joogiga otse näitlejate nina alla...

Mis on teie lemmikasi seoses siin teatris töötamisega?

Urve: Esiteks: meil on siin nii tore seltskond. See on väga tähtis. Meil on publikuteenindajateks lisaks meile ju ka toredad noored, kes käivad siin kooli kõrvalt tööl. Nad õpivad nii huvitavaid asju: üks õpib psühholoogiks, teine filosoofiks, mõni on alles keskkoolis.

Maie: Nende hulgast on ka üks abielupaar võrsunud ja neil on juba laps ka!

Eve: Mäletan, kui meil oli siin üks pidu palju aastaid tagasi – siis tehti suuri pidusid – me pidime esinema, näitlejad ise, riietajad, piletöörid, koristajad... Iga osakond pidi välja panema oma inimesed, vanemad ja noored koos. Ka meie garderoobitöötajatega esinesime ja meile sattus esitamiseks „Pärlipüüdja“. Küll see on raske laul! Meie tolleaegne muusikajuht siis õpetas meid. Aga lõpuks meie võitsime!

Veera: Kindlasti on väga oluline siin töötades kultuuri sees olek ja see, et inimesed tulevad teatrisse nii ülevas meeleolus, ootuses elamust saada, ja lahkudes tänavad. Kõik see tekitab nii hea tunde.

Maie: Just, see on nii suur asi, kuidas me saame osa inimeste elamusest.

Eve: Vahel inimesed tänavad nii, nagu me oleks ise etenduses mänginud, et oo, nii tore ja suur-suur aitäh teile. Vahel mõni hakkab rääkima, kuidas talle ikka nii väga meeldis etendus.

Aga tegelikult olete te ise ka ju etendustes mänginud?

Eve: Meie Maiega mängisime lavastuses „Teed juuakse kell viis“. Ita Ever mängis seal peaosa ja meie poolt osales etenduses viis publikuteenindajat. Me mängisime peategelase sõbrannasid – Ester Pajusoo oli peasõbranna ja meie siis tilla-tölla taga. Esimese vaatuse lõpus läksime sisse, koogikesed ja mis meil seal näpus olid, ning siis istusime seal reas ja sehkendasime. Teine vaatus algas ka meiega. Seda lavastust mängiti kaks ja pool hooaega või isegi kolm, ei mäleta enam täpselt.

Maie: Tore oli see, et kui oli prouade etteaste, siis keegi ei tahtnud lavalt ära minna, muudkui sädistasime seal, kuni Lembit Ulfsak tuli ütlema, et aitab küll.

Eve: Niimoodi ise mängides saab näitlejatega lähedasemaks ka. Ain Lutsepp oli see vemmal seal, kes sosistas meile, et ärge minge ära, las see Lembit olla. Ühel etendusel oli Lembit vist pahane juba, sest meie ei läinud kuidagi ära ja muudkui läksime seal veel talle midagi pakkuma. Ita Ever ka teadis sellest vembust, tegi meile silma ja mängis kaasa. Ühes etenduses mängisime veel. See oli „Laul, mis jääb“ – suveetendus Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees.

Maie: Ja kolmas oli veel – „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“! Seal mängisime ka mina ja Eve ning üks publikuteenindaja veel.

Eve: Just, „Väljaheitmises“ olime meie perenaised. Teise vaatuse alguses vaadatakse seal Inglise jalgpalli ja läbi saali jookseb lavale ihualasti näitleja – jalgpallihuligaan. Minu jaoks oli see alguses võõras, aga jalgpallis pididki olema igasugu huligaanid, kes väljakule tormavad. Meie siis perenaistena jooksime talle järele, hüüdes, et ära mine lavale, sul pole piletit, sa oled alasti. Jooksime talle järele ja korjasime üles mütsi, mis ta maha pillas. Seda lavastust mängiti samuti mitu hooaega, kolm suve järjest.

Urve: Mina olen mänginud siin stuudio ajal telelavastuses – mängisin seal printsessi.

Eve: Mina ka mängisin stuudio ajal. Olime mustlannad Ilmar Tammuri lavastatud „Pankrotis“. Olev Tinni lavastuses „Pulmapäeval“ olime me Ester Pajusooga kaks õde, kes armastasid ühte poissi. Siis oli veel Harri Kõrvitsa muusikal „Etendus algab“ Ardi Liivese näidendi „Robert Suur“ järgi, kus ma olin kriitik Kurg. Neid on muidugi veel olnud.

Maie: Aga lähme nüüd ajas veel rohkem tagasi... Minu ema töötas tehases Ilmarine – seal oli väga kibe isetegevusgrupp, mida juhendas Jaanus Orgulas. Mina mängisin seal ühes etenduses rebast. Olin vist kümneaastane.

Eve: Mina tahan ka veel eputada! Mind kutsuti pärast kooli Viljandisse näitlejaks, Aleks Sats oli tollal Ugala pealavastaja ja kutsus mind, aga kuna mu mees töötas sellise koha peal, et Viljandis poleks tal tööd olnud, jäin ka mina Tallinna Tööstusprojekti tööle. Meil oli võimalik võtta tööle näiteringi juhataja Endel Simmermann ja see 16 aastat, mis ma Tööstusprojektis töötasin, tegi ta meiega etendusi. Tol ajal tuli igaks tähtpäevaks etendus teha. Sain seal mängida suuri rolle, mida poleks Ugalas saanud, ja korjasin ülevaatustelt diplomeid. Olen väga tänulik, et sain seda kõike teha.

Mis on teie töö juures suurimad väljakutsed?

Urve: Sellele ei oskagi kohe vastata... Kui sa tuled siia tööle, oled nagunii hea suhtleja ja saad töötada keskkonnas, kus on meeldiv olla. Kui ongi mingi konflikt näiteks mõne teatrikülastajaga, siis nende konfliktidega sa ise kasvad.

Maie: Hea suhtlemine on siin tõesti väga oluline. Pead õppima end mitte peale pressima ja oma õigust taga ajama. Sul võib ju olla õigus, aga alati tuleb viisakaks jääda.

Kas siin teatris käib palju püsipublikut?

Maie: Jaa, meil on palju tuttavaid nägusid, ikka saab ühe ja teisega juttu ka aetud. Muude ülesannetega liigud rohkem ringi, aga kui müüd kavu, oled ühe koha peal ja siis ikka juhtub seda, et mõni tuleb kava ostma ja unustab end juttu rääkima. See on nii tore, kuulad nende lugusid ja elad kaasa ning inimene saabki elamuse juba sellest.

Kas käite ise ka teistes Eesti teatrites etendusi vaatamas?

Maie: Ikka käime, ma proovin ikka jõuda Von Krahli teatrisse, varem ka NO99-sse. Ikka vahelduseks tahad minna vaatama, mida mujal tehakse. Meil tehakse ka palju külalisetendusi – Ugala käib sageli, Vanemuine, ka Kuressaare teater tuleb varsti. Külalisetendused vaatame muidugi kõik ära.

Ongi käes aeg, kui publikuteenindajad peavad minema õhtuseks etenduseks valmistuma. Kahju on seda vestlust lõpetada, sest huvitavad lood otsa ei saa. Aga midagi peab jääma avastamiseks ka järgmiseks korraks – just nagu teater ise on lõputu avastusretk, on seda ka teatri säravad daamid. Juba nende pärast tasub Draamateatrisse minna – ja südamesse minev etendus on juba boonus!