Miks ka mitte, kui emake loodus ise on ehitusmaterjalid kokku ladunud ja inimese ülesandeks jääb vaid ülearune eemaldada.

Türgi rahvushtu restoranis Uranus.

See peopaik on ehitatud, õigemini uuristatud ekstra rahvusõhtute tarbeks. Keskel on ümmargune tantsuplats, külgedelt avanevad sektorid, kuhu on asetatud pingid nagu amfiteatris, kuid nende ette ka lauad, millelt maitsvaid kohalikke hõrgutisi ampsata.

Maalehe reisiseltskond hõivas umbes poole ühest taolistest sektoritest ja jäi põnevusega etteasteid ootama. Ei läinudki kaua aega, kui saabusid rahvariietes mehed ja naised, et etendada meile pulmakommetest inspireeritud kava.

Esimesed muljed olid, et sellist tantsu võiks isegi suurema pingutuseta lüüa. Mida edasi, seda kuumemaks aga kava läks. Nabatantsijad panid juba enamikul jala tatsuma. Siis aga ilmus lavale tõeline nabatantsustaar, kes pärast oma kurvikat ja kelmikat etteastet rahva seast omale tantsupartnerid valis. Ka kaks Maalehe seltskonna härrasmeest osutusid samuti valituks ja tuleb tõdeda, et Eesti ortopeede, füsioterapeute ja puusaproteesimeistreid nad häbisse ei jätnud.

Et tort ka kirsi saaks, lülitasid korraldajad pärast ametliku eeskava lõppemist sisse loo, mis pea kogu Maalehe pundi tantsuplatsile tõmbas. Miks kallite külaliste koduriigi rikkalikust muusikavalikust just Birgiti „Et uus saaks alguse“ välja valitud oli, see jäigi mõistatuseks.

Igatahes ei suutnud too melanhoolne meloodia rahva meeleolu rikkuda ja tants läks edasi kuni selleni välja, et ühe Maalehe härra ja noorukese lokkispäise tantsulõvi vahel oleks kohalike tüdrukute pärast peaaegu kiskumiseks läinud.

Õnneks lahendasid härrad erimeelsused siiski tantsuvõistlusega ja surusid pärast sõbralikult kätt. Tütarlaps jalutas õnnelikult loojangu poole, jättes mõlemad kavalerid endale imetleval ilmel järele vaatama.