MAALEHE TÜRGI REIS | Nad päriselt elavadki koobastes
Vaatad ega saagi aru, mis vastu vaatab. „Mõtled, et kas see on mingi nali,“ sõnas üks Maalehe reisisell vulkaanilist kuumaastikku silmitsedes.
Kapadookia vulkaanilisest tuffist mägedes ning neis peituvates koobastes leidub arvukalt vaatamisväärsusi, mis pakuvad lisaks esteetilistele elamustele väljakutseid nii kehale kui vaimule.
UNESCO pärandisse kuuluvad Göreme rahvuspargi kirikud on mägedesse uuristatud varakristlikul perioodil, kui mungad ja nunnad pidid end ametivõimude ehk Rooma impeeriumi eest varjama. Nende loodud freskod on kohati nii värsked, nagu eile maalitud. Kuigi moslemid, kelle usk inimest kujutada ei luba, on püüdnud pühakute nägusid maha toksida, on enamik piibliststeene siiski alles.
Kirikutes saab aimu koopaarhitektuuri eripäradest, veelgi paremini avaldub see aga elamiseks kohandatud mägedes. Neidki leidub siin, tegemist on kalli kinnisvaraga, mis ühtlasi on ka muinsuskaitse all.
Kaljude sisse uuristatud kodud on varustatud kaasaegsete akendega, mõistagi on olemas ka veevärk ja elekter. Mööbli asemel on aga suuresti lihtsalt seintesse õõnestatud orvad, mida võib kasutada panipaikade, istumis- või lamamiskohtadena või lihtsalt lambi hoidmiseks.
Ühte sellisesse koobaskodusse sai Maalehe reisiseltskond ka sisse. Peremees peab seal suvel kohvikut, aga lubas meil ka kõverikke käike ja järske redeleid pidi kõrgusse kerkivasse elamisse pilgu heita.
Selliseid pinnavormidesse uuristatud linnu on Kapadookias hulgem. Ühest teise kulgedes on võimalik peatuda erinevatel vaateplatvormidel, et heita pilk näiteks tuvide orgu, kus kasvatati linde eelkõige sõnniku saamiseks ja kus praegugu turistid meie tuvide lahjemaid suguvendi väikese tasu eest toita saavad.
Armastuse orus on ilmastiku kapriisid vorminud mägede erinevatest kivimikihtidest peenisekujulised tornid, vaateplatvormil on aga võimalus südamekujuliste väravate vahe nende taustal pilti teha. Neid moodustisi nimetatakse hellitlevalt ka „haldjakorstnateks“ või „seenteks“, viimaste populaarseim näide on Kolme kaunitari nimeline vaatamisväärsus.
Kõigil platvormidel ja ka Kapadookia linnakese meenekauplustes on võimalik osta kohalikku keraamikat ja tekstiili, kuumaõhupalli sümboolikaga suveniire, klaasist needusevastaseid siniseid silmi ja Türgi maiustusi. Üldiselt piisab, kui ühes neist putkades ära käia, valik on igal pool täpselt sama. Ka hinna osas pole turismilõksudes väga palju kauplemisruumi.
Kõige elamusterohkem koopamaailma valikus on Kaymakli koobaslinn, kuhu on rajatud turistidele mugav ligipääs. „Mugav“ tuleb öelda küll teatavate mööndustega, sest linna sügavusse viivad käigud on kohati väga madalad ja kitsad. Turistidele jagatakse ka hoiatusi, et kehva tervisega või klaustrofoobiaga neisse minna ei maksa. Seda enam, et kui kord teele asutud, pole võimalik enam tagasi pöörduda, vaid tuleb hanereas ja pidevas turistidevoolus läbida kogu ettenähtud rada.
Kaymakli maapealses ja kaasaegses osas jalutades võib kerget aimu saada ka kohalike igapäevaelust. Saab selgeks, et koopad pole tõepoolest vaid turistidele mõeldud ajaloo osa, vaid täiesti kasutatav eluviis ka kaasajal. Enamus majadest on osaliselt pinnavormidesse uuristatud.
Kohe koobaslinna sissepääsu kõrval on ka kohalikele mõeldud turg. Parklates leidub üpris eksootilisi uunikume ja hoole ning armastusega dekoreeritud sõidukeid. Nende vahel pole mingi ime kohata traktoreid täies kündmisvarustuses – tegu on siiski põllumajanduspiirkonnaga ning miks peita oma masinad talu majandushoovi, kui võib neid parkida ka tänavatel ja väljakutel.
Kogu päev Kapadookias:
