On nii meeldiv ärgata ja hõljuda taevasse
Maalehe Türgi reis on jõudnud lehe ilmudes poole peale. Reisisellid on rõõmsad, saadavad kodustele tervisi ja paluvad lisada, et selle väikese looga nüüd küll kuigi palju ära ei jõua öelda.
„Meil on juubel. Maalehega kümnes reis!“
Niiviisi andsid teada Tiia Johannes ja Tiiu Assafrei. Nemad olid ka nende reisisellide hulgas, kes olid valmis tõusma varavalges ja võtma ette lendu kuumaõhupallidega.
Kummalisel kombel on õhupallilennust saanud üks Kapadookia kuumemaid turismiatraktsioone, ja kuigi see pole odav ettevõtmine, kurdavad pigem need, kes ei saa näiteks ilma tõttu seal osaleda.
Türgi lennuamet nimelt kontrollib õhupalliga lendamist väga hoolsalt, ja kui on vähegi viletsam ilm, jääb lendamine kindlasti ära. Ettevõtlikud türklased on välja mõelnud viisi, kuidas õhupalle kiiresti ühest kohast teise transportida ja generaatoritega täis puhuda. Tänu sellele võivad nad „pallijaama“ püsti panna pea igas kohas, kus pirakale pallikestale ainult piisavalt ruumi on. Nii et kui ühes kohas on ilm kehv, siis tuleb sõita teise kohta, kus võib nii õhku tõusta kui ka maanduda.
Kummalisel kombel on palli rahulikus ja tasases liikumises midagi sellist, et lendamise võtavad ette isegi need, kes muidu kõrgust kardavad, ning nad mitte ei värise kogu aja korvis, vaid tunnevad sellest rõõmu ja meenutavad veel pikalt.
Kuna viibime ikkagi Maalehe reisil, on reisikorraldaja Germalo mõelnud välja erilisi kõrvalepõikeid. Näiteks on Kapadookia kuulus oma vulkaanilisse tuffkivimisse uuristatud ehitiste poolest. Maalehe grupp ei käinud vaatamas mitte ainult uhkeid kirikuid rahvuspargis, vaid pääses piiluma ka maa-alust ladu, kus hoitakse puuvilju.
„Aasta ringi on temperatuur neis sama ja selleks ei ole vaja sentigi kulutada,“ märkis giid Helen Haas. Osa ladusid on sellised, kus saab sõita ringi tõstukiga, teistesse sõidavad ka suured veokid.
Kapadookiast asus grupp teele Efesose antiiklinna poole, kuhu ka kenasti kohale jõuti, aga sellest pikemalt juba edaspidi.
Vahepeale jäi põige keerlevate dervišite, islami müstilise voolu ühe vennaskonna linna Konyasse. Seal astusid reisisellid sisse dervišite liikumisele pühendatud Mevlana islami muuseumi, kuhu on maetud olulised liikumisega seotud õpetlased ja kus – pange tähele – on hoiul prohvet Muhamedi habemekarv.
„Neid on ka mujal,“ nentis Helen Haas. „Prohvetil oli paks ja tihe habe.“
Reliikvia oli kenasti suurendusklaasi alla välja pandud ja pälvis palju tähelepanu. Õpetlaste haudade ees aga seisid palvetajad, lootes nagu ikka, et ehk saadab nende püüdeid edu ja tasapisi ellu tekkinud umbsõlmed lahenevad.
Maalehe reisilised leidsid vähemalt ühe lahenduse juba samal õhtul, kui jõuti Pamukkale termaalvee basseinidesse. Soe mineraalirikas vesi soojendas kangeks kõnnitud ja istutud lihaseid ja liigeseid ning tekitas lootuse: ehk ei tunnegi kodused kaugelt saabujat kohe ära või vähemalt taipavad imestada, kuidas ta nii äkki kümme aastat nooremaks muutunud on.
