VIDEOD | „Kõik on maatasa tehtud.“ Karuema koos pojaga rüüstas Järvamaa mesiniku tarusid

Karud on taliuinakust ärgates eriti näljased ning kipuvad ka sinna, kuhu neid ei oodata. Nii langesid mõmmiku ohvriks Järvamaa mehe kõik mesitarud.

Nurme talu, kes korraldab Endla looduskaitsealal matkasid, sattus koos matkalistega aprilli lõpus peale kurvale juhtumile. Nimelt olid karud käinud rüüstamas ühe Järvamaa mesiniku tarusid.

„Kui me matkalistega retkelt tagasi jõudsime, siis mesinik oli juba tarude juures ja lubas matkalisi lähemale uudistama, nii sündisid ka videoklipid,“ kirjutab Nurme talu Maalehele.

Mesinik ise oli juhtumit kirjeldades napisõnaline: „Aprilli lõpus ehk siin eelmisel nädalal juhtus jah selline lugu. Jälgede põhjal võis arvata, et tegu oli emakaru ja pojaga.“

„Kõik mesitarud oli laiali tassitud, maatasa tehtud ja ära söödud. Taastada ei ole siin kahjuks enam mitte midagi,“ lisab mees Maalehele.

Tarud olid kaitstud elektrikarjusega, kuid see mõmmikuid ei peatanud.

Videote autor: Marii Maria Ålund

Tartu Ülikooli zooloogi Egle Tammelehe sõnul võib karude toitumist kokku võtta nii: kevadel söövad karud kõike, mida süüa sünnib. Mida rohkem suve poole, seda olulisemaks muutub toidus valk: põdravasikad, sead, sipelgad. Sügisel (alates juuli lõpust/augustist) on tähtsaimal kohal süsivesikuterikkad marjad, puuvili ja teravili.

Valgud on vajalikud talvitumisest taastumiseks ja kasvamiseks, süsivesikutest on kergem tekitada just talvitumiseks vajalikku nahaalust rasvkude. Seega, kevadel jääb mesitaru karule ette sellepärast, et ta otsib süüa; suvel sellepärast, et ta otsib valku; sügisel sellepärast, et ta otsib mett.

Toitu otsima õpib karu kogemustele tuginedes. Kui ema on talle õpetanud, et tarudest saab süüa, siis karu teab. Kui karu elupaika on paigutatud tarud, siis uudishimulik karu tahab teada, mis see on ja avastab ise. Seega oleks parim ennetus see, kui karu ei saaks teada, et taru sees on midagi söödavat.

Nõuanded mesinikule karude vältimiseks

zooloogiablogi.ee

• Hoia mesilad metsast võimalikult kaugel. Tarude majade juures hoidmine ei anna mingit kaitset karu eest, kui mets on samuti tarudele lähedal. Küll on aga väike tõenäosus, et karu satub tarude juurde, kui tarud paiknevad metsast kaugel (üle 200 m).

• Ära kasuta karude peletamiseks heledaid/sädelevaid asju, tugevalt lõhnavaid vahendeid (nt õli), kilinaid/kolinaid jmt. Sellised silma-, ninna- või mujale torkavad vahendid pigem äratavad karude tähelepanu ning meelitavad karusid uudistama, millega on tegu. Karude nägemine on ligikaudu sama hea kui inimesel, haistmine oluliselt parem. Karud harjuvad valguse ja häältega, senikaua kuni see on neile ohutu (hiilivad ja proovivad järgi).

• Metsamesinduses tuleb kasutada tõhusaid ennetavaid vahendeid: elektrikarjuseid või platvorme. Elektrikarjus ei anna 100% kindlust, kuid on hea õpetaja neile karudele, kel pole veel mee maitset suus. Ka platvorm ei taga tarude kaitset, kui ei tõkesta karude ligipääsu. Kui karu on varem mõnest mesilast kõhu täis saanud, siis ta kindlasti proovib seda veel ning üritab leida mesiniku rajatud süsteemis nõrka lüli. Kui karul ei ole veel mesilatega seoses meeldivaid kogemusi, siis ta hakkab valusate kogemuste tõttu neid vältima. Platvormil sellist mõju ei pruugi olla (kui seal miski üldse haiget ei tee).

• Elektrikarjuse generaatori pingeimpulss peab olema vähemalt 6000V (NB! mitte maksimaalne, vaid minimaalne reaalne, st arvesta ka takistusega, kui on suurem tara), impulsienergia vähemalt 0,7 J. Kui elektrit ei võeta vooluvõrgust siis tuleb tagada aku pidev laetus (nt päikesepatareiga või akude õigeaegse laadimisega). Kasuta 1,2 või 1,5 mm läbimõõduga traati; taralindid ja -nöörid ei pruugi olla piisavalt tõhusad. Tara võiks olla 1,2 m kõrgune, vähemalt kuue traadiga. Esimene traat 15-20 cm kõrgusel maapinnast, järgmise 3-4 traadi omavaheline kaugus 15 cm, ülemised traadid suuremate vahedega (25-30 cm). Maandus peab olema korralik (~1 m): kuivas kohas (nt nõmmel, palumetsas) võib maanduse parandamiseks kaevata ümber maanduse auk ning sinna täidet tehes lisada pinnasesse soola; samuti aitab lühiajaliselt maanduse ja selle ümbruse kastmine veega. Kindlusta, et tara püsiks püsti (tugevad nurgad, võimalusel jämedamad postid), nurgapostid võiks olla õrnalt väljapoole kaldu. Tara ei tohi kokku puutuda rohu ega okstega – rohtu tuleb karjuse alt regulaarselt niita. Õpetava mõju lisamiseks on soovitatav 3. või 4. traadi külge mässida peekoniviile, mis kindlustab, et karu puudub traati nina või keelega. Tarud ei tohiks olla tarale lähemal kui 1 m. Lisaks on soovitatav ümber tara maha panna metallist võrk (1 m laiune), mis parandab karu maandust ja kindlustab korraliku särtsu (paks kuiv rohi karu jalgade all võib toimida nagu kummikud elektriku jalas). Samuti on selline võrk takistuseks juhul kui karu üritab traatide alt ennast läbi kaevata.

• Too tarud metsast korje lõppedes ära. Karud (nagu ka nugised) on metsas aasta ringi (ka talvel võib mõni neist mingil põhjusel ringi liikuda). Mesilastel pole seal vaja koguaeg olla. Lõpuks võib ka mesinikule lihtsam olla, kui nt söötmise ajal ei pea mööda metsi ringi sõitma ning lisaks söötmisele ka karjuse akude täisoleku jmt pärast muretsema.