Maaleht Türgis: see polnud mingi tavaline ringreis!
Maalehe seekordne Germaloga ette võetud Türgi ringreis läheb mitmes mõttes ajalukku: kunagi varem pole meie piknikule ilmunud metssiga, külastatud antiiklinnade vahel tegutsevat mahefarmi ega pildistatud nii suurel hulgal kohalikke loomi.
„Ma sain Marist ette!“
Rahulolev reisisell näitas kaaslastele telefonist pilti priskest kassist, kes oliive sorteerivate naiste vahel põõnutas. Maalehe Türgi ringreisil kaasas olnud Metsalehe toimetaja Mari Kartau oli nimelt nõuks võtnud pildistada kõiki ette sattuvaid kasse-koeri, lisaks kilpkonni ja teisigi nunnusid loomi.
Suure loomasõbrana oli talle ja teistele reisisellidele huvitav kuulda, et Türgis tänaval elavaid kasse-koeri hoitakse ja toidetakse. On isegi seadus, mis ütleb, et tänavatel ja teedel, mis ei kuulu eraomandisse, on loomadel täielik õigus viibida ning neid ei tohi seal kuidagi kiusata ega tülitada.
Kõige loomarikkamaks kujunes reisil Maalehe päev, mis sai isegi erilisem, kui korraldajad lootsid.
„Sel reisil õnnestus näha mitmeid selliseid kohti, mis tavalisel ringreisil programmis ei ole,“ märkis giid Helen Haas. „Arvestasime, et grupis on toidutootjaid ja põllumehi, kellel on huvitav näha, kuidas Türgis samade valdkondadega tegeldakse.“
Näiteks sai grupp külastada pehmesse vulkaanilisse kivimisse uuristatud apelsiniladu, kus ühegi lisaseadmeta püsib temperatuur aasta ringi ühtlane. Maalehe päeval aga viis Germalo grupi 200 hektaril tegutsevasse mahefarmi, kus tegeldi pea kõigega.
„Püüame kasvatada kõike, mis siin kliimas kasvab,“ sõnaski talu omanik Gürsel Tonbul. Sellest, kuidas majanduslikult toime tullakse, ta väga täpselt rääkida ei tahtnud, kuid eestlastel oli tema jutus küllalt palju äratundmist – maa hinna kiire tõus, keerukused hooajatööliste leidmisega ja vajadus hoida põllumajanduse kõrval ülal mõnd lisasissetulekut pakkuvat äri.
Mahetalu on nõuks võtnud tuletada meelde vanad võtted ja toota nii palju kui võimalik vanade retseptide ja tarkuste järgi. Tundus, et omajagu sissetulekut annab ka gruppidele uste avamine ja toitlustamine. Ka Maaleht sai kohapeal priske lõuna tavalist Türgi kodutoitu, mis kõik kohapeal kasvatatud. Baklažaan, spinat, kartul, läätsed – neid näeb türklaste toidulaual sageli, liha pigem vähem, sest süüakse rohkem taimseid roogi.
Maalehe piknikule siiski mahetalust veiselihast vorstid kaasa said, samuti sealsed juustud ja kastmed. Veinid olid kannatlikult kaasa sõitnud reisi esimestest päevadest, mil veedeti tunnike ühes Kapadookia veinikeldris ja kiideti sealne toodang heaks.
Buss viis seltskonna Egeuse mere äärde Davutlari rahvusparki. Viimane ots tuli küll jalutada, sest rahvuspark oli oma nime väärt ja kasvatanud puud nii tihedaks, et kõrge buss ei saanud okste alt läbi. Samas jäid silma hoiatusmärgid, mis andsid teada, et läheduses võib olla metssigu.
„Türgis on metssead suur mure,“ selgitas giid Helen Haas. „Islamiusus välditakse igasugust kokkupuudet sigadega, keegi ei taha neid jahtida ega nendega mingit muud tegemist teha. Türklased püüavad meelitada kohale välismaalastest jahimehi, kes sigade arvu piiraksid.“
Grupi suureks jahmatuseks saabuski otse piknikulaua juurde uudishimulik siga, üks suurem kult krabistas veel eemal põõsas. Õhtul Kuşadası linnas pildistas reisisell Viive Kummets veel tervet karja sigu, kes südamerahus linnamajade vahel kärsad otse Türgi lipu all käiku lasid.
Grupis oli ka jahimehi, kelle imestus sellise asja peale oli piiritu ja kes olid kohe nõus appi minema, enne kui sead Türgi riigi päris üles tuhnivad. „Andke püss ja mõni nädal aega,“ hüüti korduvalt. Igatahes Maalehe reisigrupp sigade eest ei põgenenud, vallutas piknikuplatsi tagasi, sõi-jõi ja lükkas varbadki merre.
Kui reisi lõpus uurisime, mis enim meelde jäi, nimetati Kapadookia õhupallisõitu, Pamukkale „piimavanne“, kus kaltsium aegade jooksul kividele ladestunud, Efesose antiiklinna ja Trooja müüre. Istanbulis avaldasid muljet omaaegne ehituskunsti ime Hagia Sophia katedraal ja maa-alused tsisternid, kuhu vanasti linna tarbeks vett koguti. Nüüd on võimas reservuaar veest tühi ja kenasti valgustatud ning vahel toimuvad seal kontserdid. Nii mõnedki arvasid, et seda paika tahaks veel külastada ja seal rohkemgi aega veeta.
„Oli tore reis,“ ütles staažikas reisisell Sirje Prans. „Aga Maalehega on meil ikka tore olnud!“
„Tuleb eitada,“ vastas Marju naerdes, kui talt küsiti, kuidas õnnestus endale ja abikaasale reis võita.
Oma sõnutsi tal siiani nii suurelt vedanud ei ole, pigem lähevad võidud teistele. „Sel korral mõtlesin, et sihtkoht ei sobi, sest Türgis oleme varem puhkamas käinud. Ja aeg ei sobi. Ja et nagunii ma kunagi midagi ei võida!“
Marju ja Aare on mõlemad kõvad reisijad. Viimased kümmekond aastat ei ole nad reisibürood kasutanud, vaid oma reisid ise korraldanud. Enne koroonat jõudis paar käia kaks korda Hispaanias. „Ise broneerisime ööbimised, võtsime rendiauto,“ meenutab Marju. „Viimastel aastatel olemegi Euroopat avastanud.“
Eriti kiidavad Arumäed Poolat, kust tavaliselt sõidetakse lihtsalt läbi. Tegelikult on see suur ja ilus maa, kus on vaadata nii loodust kui ka vaatamisväärsusi. Ka sel suvel on neil plaanis sinna minna.
Türgis on nad varemgi käinud, kuid seni turismifirmade kaudu rannapuhkustel ja seda ka 10–15 aastat tagasi. Mis on vahepeal muutnud? Aare ütleb, et kõik on kallimaks läinud. Marju lisab, et siis tundus Türgi eestlasele odav, nüüd aga inflatsiooni tõttu enam mitte. Muus osas on aga eluolu samasugune.
Eredaim mulje jäi seekordsest Maalehe reisist Marjule just Maalehe päevast ja seda ütleb ta täiesti siiralt. „Sellist elamust tavalise reisiga ei saa,“ kinnitab ta, viidates Maalehe päeval toimunud külade ja ökotalu külastusele ning küllap ka piknikule. „Kõige suurem elamus on tegelikult see reisisellide kogukond, mis on tekkinud. Siin on inimesi, kes on kümneid aastaid koos käinud just Maalehe reisidel.“
