METSATEADUS | Aegjärkse raie järel seob mets süsinikku kasinalt
Turberaieid, sealhulgas aegjärkset raiet peetakse lageraie loodussõbralikumaks alternatiiviks, seni on aegjärkse raie mõju metsa süsinikubilansile vähe uuritud. Värskest teadustööst selgub, et kui esimestel aastatel pärast lageraiet süsinik lendub, siis aegjärkse raiega majandatud metsas võib olla nii ja naa.
Esimestel aastatel peale puude osalist raiet võivad küpsed männikud olla nii süsiniku sidujad kui ka emiteerijad. Sellistest puistute lageraie järel eraldub alalt veidi enam süsinikku kui sinna seotakse.
Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste koostöös avaldatud uuringust selgub, et männikute süsiniku sidumine kahe aasta jooksul peale aegjärkset raiet ja lageraielangil võib olla samas suurusjärgus. Täpsemalt – üks ülepinnaliselt aegjärkse raiega hõredamaks raiutud männikutest jäi napilt süsiniku sidujaks, kuid teine muutus selle heitjaks. Lageraie järgselt olid aga mõlemad uurimisalad kahe aasta jooksul süsiniku heitjad.
Artikli juhtautor, metsanduse doktorant Marek Uri, ja tema kolleegid hindasid pohla kasvukohatüübis ehk kuivadel ja toitainetevaestel liivmuldadel kasvavates 112- ja 146-aastastes männikutes aegjärkse raie ehk ühe turberaie viisi tulemusel toimuvaid muutusi puistu süsinikubilansis. Aegjärkne raie on metsamajandamise viis, kus küpsest metsast raiutakse ülepinnaliselt puid välja osaliselt, jättes suurema osa puid kasvama. Nii muutub puistu hõredamaks ja seal peaks loodusliku külvi järel hakkama kasvama noored puud. Uuritud aladel raiuti välja 30-40% kasvavate puude tüvemahust ehk tagavarast. Mõlemasse katsepuistusse tehti turberaie tüki kõrvale lageraie ala, kus samuti tehti sarnased süsiniku uuringud.
Aegjärkse raiega majandatud alal olid suurimad süsiniku omastajad suured püsti jäetud puud, kuid ka sammalde kasv andis sidumisse olulise panuse.
Metsaökosüsteemi poolt süsinikubilansi koostamiseks on vaja hinnata sinna sisenevaid ja sealt väljuvaid süsinikuvoogusid. Bilansis on plusspoolel taimede kasvu käigus seotud süsinik, heite poolel mullast süsihappegaasina (CO2) ja veega leostumisel väljuvad süsinikuvood.
Aegjärkse raiega majandatud alal olid suurimad süsiniku omastajad suured püsti jäetud puud, kuid ka sammalde kasv andis sidumisse olulise panuse. Uurimisperioodil nendes puistutes noori männikesi veel ei tärganud. Lageraie aladel sidusid süsinikku kasvavad puhmad ja samblad.
Uurimisalade suurim süsinikubilansi mõjutaja oli mullast väljuv heterotroofne CO2 voog, mis tekib mulla orgaanilise aine lagunemise tagajärjel. Seejuures aegjärgse raie alade muldadest lendus CO2 enam kui lageraie alade mullast. Teine ökosüsteemist väljuv süsinikuvoog ehk mullast veega leostuva süsinik hulk oli tühine. Uri ja tema kolleegide vastavad väärtused lähevad hästi kokku varasemate sarnaste metoodikatega saadud tulemustega, kus on vaadeldud näiteks ka viljakatel muldadel kasvavaid lehtpuumetsi.
Lisaks maapealsetele hinnangutele mõõtsid teadlased atmosfääri ja metsa vahel liikuvaid süsinikuvoogusid metsa kohale paigaldatud gaasianalüsaatoritega ehk turbulentse kovariatsiooni meetodil. Mõõtetulemused näitasid, et uuritud alade süsiniku sidumine oli veidi suurem bilansi koostamisel leitud väärtustest. Uri ja kaasautorite seletusel tuleneb vahe bilansi koostamisel iga erineva süsinikuvoo hindamisel tekkivast mõningasest paratamatust ebatäpsusest. Autorid toovad kirjanduse põhjal välja, et kahe metoodikaga saadud tulemuste vaheline erinevus on tavapärane.
Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management
Uuringut toetasid Eesti Teadusagentuur ja Riigimetsa Majandamise Keskus
