MAALEHT | Juhtkiri

Kliimaministeeriumi asekantsler Antti Tooming väitis, et maadevahetuse taastamine ei ole plaanis, kuna see toob kaasa suure hulga lisabürokraatiat ja ebavõrdsust. See ei ole piisav põhjus selle meetme vältimiseks. Maadevahetus võimaldaks maaomanikel, kelle maadele seatakse looduskaitselised piirangud, saada riigilt asendusmaad, mida nad saavad jätkuvalt majandada. See oleks õiglane lahendus olukorras, kus riik võtab eraomanikult ära tema võimaluse oma maa kasutamiseks. Samuti on maaomandi ja selle majandamise säilimine vajalik regionaalarengu aspektist.

Looduskaitseliste piirangutega maid saab riigile müüa ning see võimalus on Toomingu väitel populaarne. Kuid maade müük ei ole piisav lahendus, kuna see ei paku maaomanikele sama majanduslikku turvatunnet nagu asendusmaa saamine.

Lisaks vähendaks maadevahetus ka rahalist koormust, mis riigil tekib hüvitiste maksmisega. Seega peaks maadevahetuse taastamine olema prioriteet, mitte välistatud võimalus.

Õiglase kompensatsiooni küsimus on olnud arutluse all juba liiga kaua. Rangete looduskaitseliste piirangutega erametsade pindala on viimase kümne aasta jooksul kahekordistunud, samas kui hüvitised on jäänud 2008. aasta tasemele. Ei saa jääda lootma, et kunagi tulevikus leitakse ressursid ja tahtmine õiglaselt kompenseerida – selleks peab olema konkreetne plaan ja tegevuskava.

Kui kompensatsioonid oleksid õiglaselt määratud, saaks riik selge ülevaate, kui palju ta tegelikult jaksab maad looduskaitse alla võtta. Praegu tundub, et looduskaitse eesmärke seatakse sageli arvestamata, milline on nende reaalse rakendamise maksumus.

On suurepärane, et maaomanikud lõpuks ometi häälekalt oma seisukohti väljendavad. Meeleavaldus on oluline samm edasi õiglasema ja läbipaistvama looduskaitsepoliitika suunas. Maaomanike eesmärk pole ju loodust vähem kaitsta, vaid saavutada tasakaal looduse kaitsmise ja eraomanike õiguste vahel, mis on kestliku ja õiglase ühiskonna alus.