Kartmatu hiir ronis loodusfotograafile otse sülle: „Hoidsin vägisi naeru tagasi!“

Karvastele-sulelistele pole lihtne lähedale pääseda. Olen sageli tahtnud olla nähtamatu, et neid mitte peletada. Seda imepärasem on tunne, kui mõni olend ei oskagi sind inimeseks pidada.

Hiljuti, ühel mai alguse õhtul, passisin mägrauru juures. Et saada paremat positsiooni, olin puu najale toetanud redeli, seisin pea liikumatult redelipulkadel ja ootasin. Mägral oli maa all miski muu tegemine, õue värsket õhku ta nuusutama ei tulnud. Või oli uruelanik kodust juba varem lahkunud.

Ülevalt oli hea vaade. Jänesekapsad ja mustikad õitsesid varjulise metsa all. Keset tärkavat rohelust liikus üks pontsaka kerega hiir – kaelushiir. Oma pika saba ja suurte kõrvadega hästi sümpaatse välimusega tegelane. Sügisel, kui ta majja elama kolib, on oma fanaatilise kogumiskirega paras tüütus, aga metsas on ta tore ja asjalik. Kaelushiir sibas rahulikult metsas ringi, ajas end korraks tagajalgele, napsas mustikavarrelt lehekese, pistis selle suhu ja tõttas edasi. Ilus vaadata!