Tarmo Tiisler: sporti kommenteerides tuleb olla aus. Mitte nii, et kui lüüakse värav, siis peab hulluks minema

„Telekast spordi vahtimine kuulub suve juurde,“ ütleb spordikommentaator Tarmo Tiisler eelseisvate, suurvõistlustega täidetud kuude sissejuhatuseks. „Mulle küll meeldib. Meelelahutuslikku ärakäimist on vaja.“ Tiisleri „No nii, läksime!“ juhatab juba õige varsti sisse tähtsaid vutilahinguid.

Kui spordikommentaator Tarmo Tiisleri päev telemajas varakult lõpeb – kell kolm, neli, viis, kuus –, siis ta aeg-ajalt läheb koju Kristiinesse jala. See ei oleks ehk isegi märkimist väärt, kui jalutuskäiguga ei kaasneks ilus traditsioon peatuda teele jäävates raamatupoodides. Tiislerile meeldib nende poodide õhkkond. Ta ütleb, et see on istuma kutsuv. Siis võtab mingi raamatu, mis silma jääb, ja loeb. „Praegu näiteks loen Urmas Vadi romaani „Kuu teine pool“. Kõigile soovitan, nii armas raamat.“

Vahel istub Tiisler raamatupoes niisama ja vaatab inimesi. „Nii ma olen mingi osa tööpäevast maha laadinud, sest ei taha kõike viia koju. Eks see ajakirjaniku töö teatav osa tuleb koju kaasa niikuinii. Aga tüütuma osa ma püüan maha jätta ja võtta kaasa selle ameti toekama poole.“