Tordiga on see värk, et meil ei ole veel isegi plaani toiduohutussertifikaati hankida, seega süüa ma teha ei saa. Aga roheasfalt on meil siinsamas õue peal, liimiga valmistatud vineeri toodetakse samuti, Tartus testitakse biojäätmekonteinerite vooderduskotte – need kõik on tehtud Fibenolis toodetud ligniini baasil. On ka ehitusvillasid, mida toodetakse meie suhkrutega. See pole kindlasti kogu me potentsiaal, aga liikuda tuleb samm-sammult.

Olen ajakirjanike küsimusi kuulnud hästi palju, näiteks et millal siis puidust auto tehaseväravast välja sõidab. Võib-olla kunagi sõidab ka, aga see võtab aega. Ütlesid ju ka Euroopa Komisjoni teadusraha jagajad katsetehase tänuüritusel – sellises mastaabis uue tehnoloogia arendus, mis siin tegelikult tööle on läinud, on ka Euroopas unikaalne.

Kas pärast seda uudist, et suurtehas tuleb Lätti, on Eesti riigi suhtumine teisse või laiemalt puidusektorisse ka muutunud?

Suur meedia tähelepanu selle uudise peale oli meie jaoks üllatus. Meile on see tavaline töö. Eesti metsasektori probleemidest on räägitud vähemalt kaheksa aastat, aga riik on neid kogu selle aja eiranud. Asi ei ole ainult meie investeerimisotsuses. Stora Enso ja Metsä Group on tegevust Eestis kokku tõmmanud. Ettevõtted lahkuvad.

Ma olen Lätis palju töötanud ja mulle sealne keskkond meeldib, hoiak on tööstusinvesteeringute jaoks selgelt parem kui siin. Eestis käib küll jutt, et tööstus on oluline ja kogu aeg justkui tegeletakse selle edendamisega, paraku show’d on aina rohkem, kuid tegelikku sisu ei ole juurde tulnud. Niikaua, kui seda ei tule, ei juhtu midagi. Peame kodanikena nõudma paremat valitsemist.