Kui sultan Süleyman I vallutas 16. sajandil Himaalaja ja Kasahstani, toodi sealt kaasa tulbisibulad. Ka Türgi rändkarjakasvatajad tõid neid kaasa oma rännakutelt Pamiirist Anatooliasse ja Marmara mere rannikule. Osmanid olid ka esimesed, kes neid lilli esimesena laialdaselt kultiveerima hakkasid. Sealt jõudis tulbimotiiv dekoratsioonina kunsti, hakates kaunistama purskkaeve, veesüliteid, hauakive, keraamikat või vaipu. Teda on kujutatud maalidel ja ka lauludes ning luuletustes. Näiteks kui sufid alustavad oma maagilist tantsu, siis ka nende käeliigutused sümboliseerivad avanevat tulbiõit.